„Ma usun, aita mind mu uskmatuses!”
Väide, mida kuuleb „Kristlane ei tohi kahelda ega küsida.”
Kas kristlane tohib kahelda ja küsida?
Rõhuasetus Meie rõhuasetus; teised tõelised kristlased võivad siin erineda.
Lühivastus
Tohib. Kahtlus ei ole uskmatus. Ohtlik ei ole tulla küsimusega Jumala juurde, ohtlik on Temast ära pöörata.
Väites on tõetera. Pühakiri hoiatab tõesti uskmatu südame eest (Heebrealastele 3:12), ja on olemas küsimine, mis ei otsi vastust, vaid ettekäänet. Variserid nõudsid tunnustähte selleks, et kiusata, mitte selleks, et uskuda (Matteuse 16:1–4). Aga aus küsija ei ole pilkaja.
Vaata, kuidas Jeesus kahtlejaid kohtleb. Haige poisi isa hüüab Talle ühe hingetõmbega nii oma usu kui ka uskmatuse: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Markuse 9:24). Jeesus ei saada teda minema usku kasvatama, vaid tervendab poisi. Toomase pärast tuleb ülestõusnu nädal hiljem tagasi ja näitab talle oma haavu (Johannese 20:26–28). Ristija Johannes küsib vanglast, kas Jeesus ikka on see, kes pidi tulema, ja Jeesus nimetab teda kohe pärast seda suurimaks naisest sündinute seas (Matteuse 11:2–11). Ja kui ülestõusnu annab mäel misjonikäsu, ütleb Matteus ausalt, et mõned kahtlesid (Matteuse 28:17). Jeesus andis käsu neilegi.
Beroia inimesi kiidetakse selle eest, et nad kontrollisid Kirjadest järele isegi apostli juttu (Apostlite teod 17:11). Ja Juudas annab kogudusele kahtlejate kohta otsese korralduse: „halastage nende peale, kes kahtlevad” (Juuda 22). Mitte „häbistage”. Mitte „vaigistage”.
Tugevaim vastuväide on Jaakobuse kiri: kes kahtleb, on nagu tuulest aetud merelaine ja kahemeelne mees (Jaakobuse 1:6–8). Aga Jaakobus kasutab sama sõna uuesti neljandas peatükis, ja seal on selge, keda ta mõtleb: neid, kes tahavad olla korraga Jumala ja maailma sõbrad (Jaakobuse 4:4, 8). Kahemeelne on see, kelle süda on jagatud kahe isanda vahel. Ta ei ole see, kes Jumalalt ausalt küsib.
Teine kraav: kahtlus ei ole voorus iseenesest. Seda ei pea hellitama ega tegema oma nimeks. Küsimus on tee, mitte elukoht. Too oma kahtlus Jumala ja usaldusväärsete inimeste ette ning ära tee sellest ettekäänet kuulekuse edasilükkamiseks.
Kogudus, kus ei tohi küsida, kasvatab kas teesklejaid või lahkujaid. Peetrus käsib olla valmis vastama igaühele, kes aru pärib (1. Peetruse 3:15), ja see käsk eeldab, et küsitakse. Meie koguduses võib küsida, ja me näeme selles küpsust, mitte tüli.
Usk ei ole küsimuste puudumine. Usk on see, kelle juurde sa oma küsimustega lähed.
Lugupidamisega
Marko Lemsalu
Kui see tekst sind kõnetab või tahad oma mõtte jagada, kirjuta Markole. Iga sõnum loetakse läbi ja saab isikliku vastuse.
info@jumalikuvalguse.ee