„Olge pühad, sest mina olen püha!”
Väide, mida kuuleb „Ole täiuslik või oled kadunud.”
„Olge pühad, sest mina olen püha”: mida see tähendab?
Rõhuasetus Meie rõhuasetus; teised tõelised kristlased võivad siin erineda.
Lühivastus
See käsk on tõsine ja puudutab kogu elu. Aga see ei ole sissepääsutingimus. See on öeldud lastele, kes on juba Isa omad.
Väites on õige see, et Jumal ei tee oma pühadusest allahindlust. Pühadus ei ole vabatahtlik lisa: ilma selleta ei näe keegi Issandat (Heebrealastele 12:14), ja Jumala tahe on meie pühitsus (1. Tessalooniklastele 4:3). Kes ütleb, et elu ei loe, ei ole Peetrust lugenud.
Aga vaata, kellele ja mis järjekorras see öeldakse. Peetrus tsiteerib kolmandat Moosese raamatut, ja seal seisab käsu ees põhjendus. Jumal tuletab Iisraelile kõigepealt meelde, mida Ta on juba teinud: „mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks” (3. Moosese 11:45). Alles siis tuleb käsk, ja selles on sõna „siis”. Jumal ei öelnud orjadele Egiptuses: saage pühaks, siis ma päästan teid. Ta päästis nad ja ütles siis: te olete minu omad, elage nüüd minu moodi. Samas raamatus ütleb Ta ka, kes pühitsemise töö teeb: „Mina olen Issand, kes teid pühitseb” (3. Moosese 22:32).
Peetruse kirjas on järjekord sama. Lugejad on juba uuesti sündinud (1. Peetruse 1:3) ja lunastatud Kristuse kalli verega (1. Peetruse 1:18–19). Käsk on antud neile kui kuulekatele lastele ja see käib kogu elu kohta: „saage pühaks kogu oma käitumisega” (1. Peetruse 1:15). Peatükk hiljem ei käsi Peetrus enam, vaid teatab. Ta ütleb samadele inimestele, kes nad juba on: „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas” (1. Peetruse 2:9). Sama kiri ütleb nii „püha rahvas” kui ka „saage pühaks”. Esimene on seis, teine on tee.
Sõna „püha” tähendab kõigepealt eraldatut, kellelegi kuuluvat. Kui tahad teada, milline see elu välja näeb, loe peatükki, mis algab sama käsuga. Seal jäetakse põlluäär kehvale ja võõrale, makstakse palk õigel päeval, ei valetata, ei peeta viha, ja seal seisab käsk armastada ligimest nagu iseennast (3. Moosese 19:2, 9–18). Pühadus ei ole inimestest eemaldumine. Jeesus puudutas pidalitõbist, ja puhtaks sai haige; Jeesus ei saanud rüvedaks (Markuse 1:40–42).
Tugevaim vastuväide on Jeesuse sõna: olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik (Matteuse 5:48). Aga see lause lõpetab lõigu vaenlaste armastamisest, ja Luukas annab sama koha sõnaga „armulised” (Luuka 6:36). Jutt on terviklikust armastusest, mitte veatust sooritusest. Seda mõõdupuud ei suuda meie täita ja Jumal ei lase seda alla. Heebrea kiri ütleb, kes selle täitis ja kelle jaoks: „üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks” (Heebrealastele 10:14). Pane tähele: täiuslikuks tehtud on need, keda alles pühitsetakse. Seis on valmis, elu kasvab.
Teine kraav: arm ei ole luba jääda samaks (Roomlastele 6:1–2). Peetrus käsib sealsamas mitte kohaneda endiste himudega (1. Peetruse 1:14) ja panna maha kurjus, kavalus ja keelepeks (1. Peetruse 2:1). Laps, kes ei taha üldse Isa moodi olla, peab küsima, kas ta Isa tunneb. Aga laps, kes kukub ja tõuseb, ei ole lakanud olemast laps. Õpetussõnade järgi võib õige langeda seitse korda, ja ikka tõuseb ta üles (Õpetussõnad 24:16). Tõusmise tee on patu tunnistamine (1. Johannese 1:9).
Küsi endalt kolm asja. Kelle oma ma olen? Mis suunas ma liigun? Mida ma teen, kui kukun?
Jumal ei ütle orvule: saa minu sarnaseks, siis ma võtan su lapseks. Ta ütleb lapsele: sa oled minu oma, ela nüüd minu moodi.
Lugupidamisega
Marko Lemsalu
Kui see tekst sind kõnetab või tahad oma mõtte jagada, kirjuta Markole. Iga sõnum loetakse läbi ja saab isikliku vastuse.
info@jumalikuvalguse.ee