01
Pääste on ainult Kristuses.
Me usume, et inimese päästab Jeesus Kristus — armust, usu kaudu, Tema risti ja ülestõusmise läbi. Pääste on kingitus, mitte teene; see klammerdub Kristuse külge, mitte inimese saavutuste külge. Röövel ristil ei jõudnud enam midagi väliselt teha, ja ometi kuulis ta: „täna oled sa minuga paradiisis." Selles on meie lootus: arm, mis ulatub igaüheni, kes Kristuse poole pöördub.
Pühakiri Efeslastele 2:8–9; Luuka 23:42–43; Roomlastele 4:1–5; 1. Peetruse 3:21.
Tunnistajad Augustinus nägi röövlis tõendit, et usk võib päästa ka enne nähtavat ristimise sakramenti. Reformatsioon koondas selle ühte tunnistusse — sola fide, „üksnes usust" —, mida Martin Luther pidas tõeks, millega kirik püsib või langeb.
02
Ristimine on kallis ja püha.
Me peame ristimist kalliks ja pühaks — see on Issanda enda käsk ning rõõmsa kuulekuse ja avaliku tunnistuse samm. Kes usub Kristusesse ja kellel on võimalus, see ei põlga ristimist, vaid võtab selle vastu hea meelega. Ristimine on märk ja pitser sellest, mida Kristus inimeses teeb, ja me hoiame seda armastuses kogu Tema kirikuga.
Pühakiri Matteuse 28:19; Apostlite teod 10:44–48; Roomlastele 6:3–4.
Tunnistajad Augustinus eristas nähtava märgi ja nähtamatu armu — märk osutab sisemisele tegelikkusele. Westminsteri ja 1689. aasta baptistlik usutunnistus nimetavad ristimist armulepingu märgiks ja pitseriks; Charles Spurgeon rõhutas ristimist kui usu kaudu saadud pääste avalikku tunnistust.
03
Iga usklik on preester ja teenija.
Me usume, et Püha Vaim annab igale usklikule anni ja teenimise. Kogudus on Kristuse ihu, kus iga liige on kallis ja vajalik ning kus igaühel on midagi anda. Me soovime olla kogudus, kus inimesi varustatakse ja julgustatakse teenima, mitte üksnes kuulama.
Pühakiri 1. Peetruse 2:9; Efeslastele 4:11–12; 1. Korintlastele 12:7,11; 1. Korintlastele 14:26.
Tunnistajad Martin Luther taastas reformatsioonis „kõigi usklike preesterluse" (teoses „Saksa rahva kristlikule aadlile", 1520) — iga ristitu on preester Jumala ees. Sama mõtet kandis juba varakirik.
04
Jüngrid, mitte ainult kuulajad.
Me usume, et Jeesus kutsus tegema jüngreid — inimesi, kes kasvavad Temas küpseks ja aitavad teisigi kasvada. Me igatseme, et usk ei jääks pinnapealseks, vaid muutuks elavaks ja vilja kandvaks, mis antakse edasi põlvest põlve.
Pühakiri Matteuse 28:19–20; 2. Timoteosele 2:2; Efeslastele 4:13.
Tunnistajad Dietrich Bonhoeffer kutsus teoses „Jüngerlus" tõelisele järgnemisele ja hoiatas „odava armu" eest — armu ilma jüngerluseta —, sest tõeline arm vastab Kristuse enda kutsele.
05
Mitmekesi vanemad ja erinevad anded.
Me usume meeskondlikku juhtimist — mitut vanemat, erinevaid ande ja jagatud vastutust. Karjased on seatud teenima ja toetama karja, kõndides nende kõrval. Me soovime, et iga liikme and saaks ruumi.
Pühakiri Apostlite teod 14:23; 1. Timoteosele 3:1–7; 1. Peetruse 5:1–3.
Tunnistajad Jean Calvin ja reformeeritud pärimus rõhutasid kogudusevalitsust mitme vanema kaudu — tagasipööret algkoguduse jagatud juhtimise juurde.
06
Kutse ja ordineerimine: Jumal kutsub, Vaim kinnitab, kogudus tunnistab.
Me usume, et kutse ja and tulevad Jumalalt. Käte pealepanemine on koguduse alandlik ja rõõmus tunnistus selle kohta, mida Jumal on inimeses juba teinud. Järjekord on meie jaoks selge ja ilus: Jumal kutsub, Püha Vaim kinnitab, ja kogudus tunneb ära ning tunnistab.
Pühakiri Apostlite teod 13:1–3; Galaatlastele 1:1; Heebrealastele 5:4; 1. Timoteosele 4:14; 1. Timoteosele 5:22.
Tunnistajad Jean Calvin eristas oma „Institutsioonides" (IV raamat) südames kuuldava „salajase kutse" ja koguduse „välise kutse" — ordineerimine tunnistab Jumala kutset ja seisab selle taga.
07
Katsuge kõik läbi.
Me usume, et Vaimu ei tule kustutada, kuid kõik tuleb läbi katsuda ja heast kinni pidada. See kehtib ka prohvetluse ja sisemise juhtimise kohta. Meie mõõdupuu on kooskõla Pühakirjaga ja vili — ja me võtame selle proovi rõõmuga vastu ka enda kohta.
Pühakiri 1. Tessalooniklastele 5:19–21; 1. Korintlastele 14:29; 1. Johannese 4:1; Apostlite teod 17:11.
Tunnistajad Martin Luther seisis selle eest, et iga õpetust tuleb katsuda Pühakirja ja selge mõistuse järgi ning et südametunnistus jääb seotuks Jumala Sõnaga.
08
Kogu Pühakiri, kontekstis.
Me usume, et õpetust tuleb ehitada kogu Jumala nõu peale, mitte üksikule lausele eraldi. Pühakirja seletab Pühakiri ise, ja terve Piibli tunnistus hoiab meid tasakaalus.
Pühakiri Apostlite teod 20:27; 2. Timoteosele 3:16–17; 2. Peetruse 1:20–21.
Tunnistajad Reformatsiooni põhimõte oli „Pühakiri seletab iseennast". Augustinus õpetas teoses „Kristlikust õpetusest", et selgemad kohad valgustavad ähmasemaid; Westminsteri usutunnistus sõnastab sama.
09
Vaimulik reaalsus tõsiselt, kuid kainelt.
Me võtame vaimulikku reaalsust tõsiselt — kurjus on tõeline ja vaimulik võitlus on tõeline. Samas oleme kained ja tasakaalukad: inimene on vaim, hing ja ihu, ja need kuuluvad kokku. Palve ja arstiabi ei ole vastased, vaid mõlemad Jumala kingitused. Kristus on juba relvituks teinud valitsused ja võimud, nii et me ei ela hirmus, vaid Tema võidu rahus.
Pühakiri Efeslastele 6:12; Koloslastele 2:15; 1. Tessalooniklastele 5:23; Jaakobuse 4:7.
Tunnistajad C. S. Lewis hoiatas kahe võrdse eksimuse eest — kuradite olemasolu eitamise ja teisalt ebaterve, liigse huvi eest nende vastu. Tervis on nende kahe vahel.
10
Vabastus voolab Kristuse meelevallast.
Me usume, et vabastus ja tervenemine tulevad Kristuse meelevallast, mis sünnib palve-elust ja osadusest Temaga. Jeesuse nimi ei ole valem, mida lausuda, vaid Issanda nimi, kelle all me elame. Tõeline meelevald kasvab lähedusest Temaga.
Pühakiri Markuse 9:29; Apostlite teod 19:13–16.
See punkt toetub teadlikult ainult Pühakirjale.
11
Tõde armastuses; küsimused on teretulnud.
Me soovime kõnelda tõtt armastuses — ausalt, hoolivalt, ilma hirmuta. Ausad küsimused on meie keskel teretulnud; need on usu küpsuse, mitte tüli märk. Me usume, et tõeline rahu ei ole vaikus, vaid tõde, mida hoitakse armastuses.
Pühakiri Efeslastele 4:15; Apostlite teod 17:11; Tiituse 3:9–11.
Tunnistajad Berea kristlasi kiideti, et nad uurisid iga päev Pühakirja, kas õpetus on tõene. Tuntud reegli „põhiasjades ühtsus, kõrvalasjades vabadus, kõiges armastus" sõnastas teoloog Rupertus Meldenius.
12
Leppimine ja vastutus.
Me otsime leppimist ja kanname vastutust üksteise ees. Kus on eriarvamus, seal püüame rääkida ausalt ja näost näkku, tasase vaimuga. Me usume, et armastus ei karda läbikatsumist ning et ühtsust hoiab aus südame avamine, mitte selle peitmine.
Pühakiri Matteuse 18:15; Matteuse 5:23–24; Galaatlastele 6:1.
Tunnistajad Dietrich Bonhoeffer rõhutas teoses „Üheskoos elades", et patutunnistus ja vastastikune vastutus ei nõrgesta osadust, vaid hoiavad seda terve ja ausana.
