Küsimused
Efeslastele 4:27

„Ärge andke ka maad kuradile!”

Väide, mida kuuleb „Vale pilt, heli või liigutus avab kurjale ukse.”

Mis annab kuradile maad?

Rõhuasetus Meie rõhuasetus; teised tõelised kristlased võivad siin erineda.

Marko Lemsalu · · 2 min lugemist

Lühivastus

Pühakiri tunneb maa andmist kuradile. Aga maa antakse patuga, milles elatakse, valega, mida usutakse, ja jumalaga, keda kummardatakse. Mitte pildi, heli ega liigutusega.

See on juurtekst, millele toetuvad vastused ilmaliku muusika, õudusfilmide ja kontserdil käimise kohta.

Kes õpetab „avatud uksi”, tahab tavaliselt inimesi kaitsta, ja see mure on õige. Kurjus on tõeline. Pühakiri keelab ennustamise, nõiduse ja surnute küsitlemise (5. Moosese 18:10–12). Efesose usklikud tunnistasid oma teod üles ja põletasid nõiaraamatud (Apostlite teod 19:18–19). Peetrus käsib olla kaine ja valvata (1. Peetruse 5:8).

Küsimus on, kust Pühakirja järgi uks käib. Uues Testamendis on üks koht, mis räägib otsesõnu maa andmisest. Paulus kirjutab seal kohe pärast hoiatust viha eest: „Ärge andke ka maad kuradile!” (Efeslastele 4:27). Selle ümber on vale, viha, vargus, mäda kõne ja kibedus (Efeslastele 4:25–31). Maa on patt, mida tehakse ja hoitakse. Teisal nimetab Paulus andestamatust kohaks, kus saatan võib meid üle kavaldada (2. Korintlastele 2:10–11). Ja ebajumala kohta ütleb ta, et kuju ise ei ole midagi, aga kummardamine selle taga on päris (1. Korintlastele 10:19–20). Asi on eimiski, teenimine on midagi.

Ka kaitse ei ole Pühakirjas vältimiste nimekiri. Johannes põhjendab usklike võitu sellega, kes neis elab: „see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas” (1. Johannese 4:4). Jaakobuse järjekord on alistuda Jumalale ja panna vastu kuradile (Jaakobuse 4:7). Skeva pojad proovisid Jeesuse nime vormelina ja said peksa (Apostlite teod 19:13–16). Vabadus ei ole tehnika.

Tugevaim vastuväide on Moosese käsk mitte tuua jäledust oma kotta (5. Moosese 7:25–26) ja Efesose raamatupõletamine. Mõlemad räägivad asjadest, millega inimene tegelikult jumalaid teenis või nõidust tegi. Raamatute põletamine oli meeleparanduse vili, mitte võte vaimude väljaajamiseks asjadest. Ja kui Jeesus räägib tagasi tulevast rüvedast vaimust, ei ole oht mõnes esemes, vaid selles, et maja on tühi (Luuka 11:24–26).

Üks asi tuleb jätta ausalt lahtiseks. Kas uuestisündinud inimeses võib elada kuri vaim, selle üle kristlased vaidlevad. Kindel on, et usklik on pitseeritud Püha Vaimuga (Efeslastele 1:13) ja et apostlite kirjad ei käsi kordagi usklikest vaime välja ajada. Nad käsivad meelt parandada, vastu panna ja seista.

Teine kraav: see ei ole luba mängida okultismiga ega toituda kõigest. Ennustaja juures käimine ei ole „lihtsalt uudishimu”, see on teenimine. Meie põhimõte on olla vaimuliku maailma suhtes tõsine ja kaine korraga.

Küsi iga asja kohta kolm küsimust. Kas ma kummardan siin kedagi peale Jumala? Kas see viib mind patu sisse, kuhu ma elama jään? Kas ma saan seda teha tänuga Jumala ees? Kui vastused on ei, ei ja jah, siis ei ole see uks, vaid hirm.

Maad ei anta silmade ega kõrvadega. Maad antakse tahtega.

Lugupidamisega

Marko Lemsalu

Vasta otse

Kui see tekst sind kõnetab või tahad oma mõtte jagada, kirjuta Markole. Iga sõnum loetakse läbi ja saab isikliku vastuse.

info@jumalikuvalguse.ee
Kõik küsimused