„Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!”
Väide, mida kuuleb „Depressioon on usupuudus.”
Kas depressioon on usupuudus?
Hingehoiu küsimus Küsimus inimese kandmisest, mitte õpetuse vaidlus.
Lühivastus
Ei ole. Depressioon on haigus, mitte usu mõõt. Pühakirja suurimad usuinimesed on käinud läbi sügava masenduse, ja arsti abi ei ole Jumala usaldamise vastand.
Selles väites on üks õige igatsus. Kes nii ütleb, tahab tavaliselt öelda, et Jumal on suurem kui inimese pimedus. See on tõsi. Vale on järeldus, mis sellest tehakse: kui pimedus ei lahku, on viga sinu usus.
Vaata, keda Pühakiri masenduses näitab. Eelija oli äsja näinud tuld taevast langemas, ja järgmises peatükis palub ta endale surma (1. Kuningate 19:4). Jumal ei noomi teda, vaid annab talle und, leiba ja vett. Paulus kirjutab korintlastele ilma häbita, mis temaga Aasias sündis: „meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises” (2. Korintlastele 1:8). Nii kirjutab apostel, mitte usust taganeja. Psalm 88 lõpeb pimedusega ja jääb sinna, kuid Jumal pani selle ometi oma rahva palveraamatusse. Ja Ketsemanis ütleb Jeesus ise oma jüngritele: „Mu hing on väga kurb surmani” (Matteuse 26:38).
Kui ahastus oleks usupuudus, oleks patuta Jumala Poeg Ketsemanis usus eksinud. Seda ei saa ükski kristlane öelda.
Tugevaim vastuväide on Pauluse käsk rõõmustada alati (Filiplastele 4:4) ja mitte muretseda (Filiplastele 4:6). Aga Paulus kirjutas need sõnad vanglast, ja samas kirjas räägib ta oma pisaratest (Filiplastele 3:18) ja kurbusest kurbuse peale (Filiplastele 2:27). Rõõm Issandas on usaldus, mitte meeleolu. Murtud jalaga inimesele ei öelda „käi usus”, ja murtud meelega inimesele ei öelda „rõõmusta rohkem”.
Jüngrid küsisid pimedana sündinud mehe kohta, kes on pattu teinud. Jeesus vastas, et ei tema ega ta vanemad (Johannese 9:2–3). Haigus ei ole automaatselt patu ega väikese usu tagajärg.
Teine kraav on samuti olemas. See ei tähenda, et palve, Sõna ja osadus oleksid kõrvalised, ega seda, et iga kurbus on haigus. Mõnikord on rõhutuse taga ka süü, mis vajab meeleparandust (Psalm 32:3–4). Vaimulik elu kuulub paranemise juurde, kuid ei asenda ravi. Luukas oli arst (Koloslastele 4:14) ja Paulus andis Timoteosele ravinõu (1. Timoteosele 5:23). Meie kogudus on selle ka kirja pannud: hingehoid ei tule arstiabi asemele ning palve ja ravi käivad koos.
Kui kurbus on kestnud üle kahe nädala ja võtnud une, isu ja jõu, räägi arstiga. Ära jäta ravimeid ära sellepärast, et keegi nimetas neid uskmatuseks. Ja kui sa seisad masendunu kõrval, ära ütle talle „palveta rohkem”. Istu tema kõrvale.
Jumal ei mõõda usku meeleolu järgi.
Lugupidamisega
Marko Lemsalu
Kui see tekst sind kõnetab või tahad oma mõtte jagada, kirjuta Markole. Iga sõnum loetakse läbi ja saab isikliku vastuse.
info@jumalikuvalguse.ee