Kui taevas vaikib, aga Jumal ei ole lahkunud

On usklikke, kes palvetavad ja kuulevad vaikust. On inimesi, kes avavad Pühakirja, kuid sõnad, mis kunagi põlesid nende sees nagu tuli, tunduvad nüüd külmad nagu tuhk. On neid, kes mäletavad aega, mil Jumal oli nii lähedal, et Tema ligiolu võis peaaegu puudutada, kuid kes elavad nüüd päevi, kus taevas näib olevat suletud ja vaikiv.

Nad ei ole Jumalat maha jätnud. Nad ei ole oma usku ära visanud. Nad palvetavad ikka. Nad otsivad ikka. Nad tahavad ikka uskuda. Mõni käib endiselt koguduses, laulab teiste keskel, kuulab jutlust, ütleb õigel hetkel „aamen”, aga tema sees on paik, kus kõik on vaikseks jäänud. Kõige raskem ei ole isegi see, et nad enam ei usu. Kõige raskem on see, et nad usuvad, aga ei tunne enam midagi.

Sellest räägitakse kogudustes liiga vähe. Me oskame rääkida pöördumise rõõmust, esimese armastuse tulest, ülistuse magususest ja palvevastuste imedest. Aga me ei räägi piisavalt sellest pikast ja vaiksest vahemaast, kus inimene käib usus, mitte nägemises; kus ta jääb truuks, kuid ei tunne lohutust; kus ta hüüab Jumala poole, kuid kuuleb ainult omaenda hääle kaja.

Ja kuna sellest räägitakse vähe, arvavad paljud pimeduses käijad, et nemad on ainsad. Et kõigil teistel on Jumal lähedal, ainult neil on Ta kadunud. Et kõigi teiste süda põleb, ainult nende süda on jahtunud. Et kõigi teiste palved tõusevad taevasse, ainult nende omad kukuvad tagasi maha. Nii sünnib valu kõrvale häbi, häbi kõrvale süü ja süü kõrvale vaimne üksindus.

Siin tuleb kõigepealt purustada üks vaikne vale, mis on teinud palju kahju. See vale ütleb: tõeline usklik tunneb alati Jumala lähedust, on alati rõõmus, kogeb alati Tema ligiolu ja liigub alati sisemises valguses. Selle vale all teeb pimeduses käija ainsa loogilisena näiva järelduse: kui ma ei tunne Jumalat, siis järelikult on minu usk läbi kukkunud või Jumal on mind maha jätnud.

Aga see vale tuleb nimetada valeks. Tunne ei ole usu mõõdupuu. Jumala ligiolu ei sõltu sellest, kas inimene seda parasjagu tajub. Päike ei lakka olemast siis, kui pilved ta varjavad. Maa ei kao siis, kui öö selle pimedaks teeb. Ja Jumal ei lahku oma lapse juurest sellepärast, et lapse süda ei suuda Teda hetkel tunda.

Usk, mis usub ainult siis, kui see tunneb, on alles lapsekingades usk. See on nagu laps, kes usaldab isa ainult niikaua, kuni isa käsi on nähtavalt tema käes. Aga tuleb aeg, kus laps peab õppima kõndima ka siis, kui isa astub paar sammu eemale. Mitte sellepärast, et isa armastus oleks vähenenud, vaid sellepärast, et armastus kasvatab. Mitte sellepärast, et laps oleks maha jäetud, vaid sellepärast, et teda õpetatakse kandma usaldust sügavamal tasandil kui tunne.

Nii võib Jumal mõnikord lubada inimesel kogeda vaikust mitte selleks, et teda hüljata, vaid selleks, et tema usk kasvaks sügavamaks. Ta võib võtta ära tunde magususe, et inimene õpiks armastama mitte ainult Jumala ande, vaid Jumalat ennast. Ta võib peita nähtava valguse, et inimene õpiks toetuma Sõna kaljule. Sest tunne võib muutuda. Meeleolu võib kõikuda. Sisemine kogemus võib tulla ja minna. Aga Kristus ei kao.

Pühakiri ei varja sellist kogemust. Vastupidi, Pühakiri annab meile selle jaoks sõnad. Psalmides ei ole ainult ülistus, vaid ka kaebus. Seal on hüüe: kui kaua, Issand? Seal on valu: päeval ma hüüan, aga Sina ei vasta. Seal on pimedus, mis ei lõpe kohe valgusega. Iiob istus tuhas ja Jumal vaikis just siis, kui Iiobil oleks vastust kõige rohkem vaja olnud. Eelija oli näinud tuld taevast langemas, kuid varsti pärast seda istus ta kõrbes ja ei tahtnud enam edasi elada. Taavet, mees Jumala südame järgi, kirjutas oma kõige tumedamad read mitte usu puudumisest, vaid usu ööst.

See on väga tähtis. Need hüüded ei ole Piiblis selleks, et me häbeneksime neid. Need on seal sellepärast, et Jumal ise on andnud oma rahvale keele ka kannatuse jaoks. Jumal ei häbene oma laste pisaraid. Ta ei karda nende küsimusi. Ta ei tõuka eemale inimest, kes ei suuda hetkel laulda, vaid suudab ainult ohata. Kui sinu ainus palve on täna „Issand, kui kaua veel?”, siis tea: sa ei ole usust välja langenud. Sa palvetad sõnadega, mida Pühakiri tunneb.

Siin tuleb teha selge ja püha vahe: Jumala vaikus ei ole Jumala äraolek. Need on kaks täiesti erinevat asja, mida valu kipub omavahel segama. Vaikus tähendab, et mina ei kuule. Äraolek tähendaks, et Teda ei ole. Aga Tema, kes on tõotanud, et Ta ei hülga ega jäta maha, ei muutu valetajaks siis, kui minu tunded ütlevad midagi muud.

Me käime usus, mitte nägemises. See tähendab täpselt seda, et on aegu, mil me ei näe — ja ometi käime. On aegu, mil me ei tunne — ja ometi usaldame. On aegu, mil me ei mõista — ja ometi hoiame kinni. Usk ei ole alati tugev tunne. Usk on sageli värisev käsi, mis pimeduses hoiab kinni Kristusest.

Aga miks Jumal lubab oma lastel kogeda vaikust? Sellele ei saa anda üht lihtsat vastust, sest Jumal ei ole masin ega Tema teed valem. Mõnikord võib sisemine pimedus olla meeleparandusele kutsuv vaikus. Mõnikord on süda kõvaks läinud, patt on varju jäetud, inimene on kõndinud eemale, ja Jumal oma armastuses ei lase tal rahulikult pimedusse jääda. Sellisel juhul on vaikus äratus, kutse ja püha häire.

Aga oleks ränk ja julm eksitus arvata, et iga pimedus on karistus. Mitte iga vaikuse aeg ei tähenda, et inimene on Jumalast eemaldunud. Mõnikord on vaikus hoopis sügavaim puhastus. Mõnikord juurib Jumal inimesest välja sõltuvust tunnetest, vaimulikust erutusest, nähtavast edust ja kiiretest vastustest. Mõnikord õpetab Ta inimest mitte toetuma sellele, mida ta parajasti kogeb, vaid sellele, kes Jumal on.

Päeval, mil kõik tundub hästi, on raske teada, kas ma armastan Jumalat või armastan ainult seda, kuidas Jumal mind tundma paneb. Aga öös, kus pole enam ühtegi magusat tunnet, mille külge klammerduda, hakkab ilmsiks tulema sügavam usk. Kui inimene jääb ka siis, kui süda ei tunne; kui ta palvetab ka siis, kui vastust ei kuule; kui ta ütleb pimeduses: „Issand, kelle juurde mul minna on? Sinul on igavese elu sõnad”, siis see usk on kallis Jumala ees.

See ei ole nõrk usk. See on tuleproovis usk. See on usk, mis ei ela enam ainult vaimuliku rõõmu peal, vaid Kristuse ustavuse peal. See on usk, mida öö ei saa kergesti ära võtta, sest see ei ole ehitatud öö kadumisele, vaid Issandale, kes on kohal ka öös.

Siin tuleb rääkida väga ettevaatlikult ja väga õrnalt. Mitte iga pimedus ei tule ainult hingest. Mõnikord ei vaiki mitte Jumal, vaid vaikseks on jäänud väsinud keha, haavatud meel ja kurnatud närvisüsteem. Lein võib matta tunded kuudeks. Läbipõlemine võib võtta inimeselt rõõmu, mida tahe ei suuda tagasi tuua. Haigus võib teha südame tuimaks. Trauma võib sulgeda inimese sisemisi uksi nii, et talle tundub, nagu Jumal oleks lahkunud, kuigi tegelikult on lahkunud tema enda jõud tunda.

See ei ole patt. See ei ole usu läbikukkumine. See ei ole märk sellest, et Jumal põlgab inimest. Murtud ja rusutud südant ei põlga Jumal. Rudjutud pilliroogu Ta ei murra katki ja hõõguvat tahti Ta ei kustuta. Kui inimene on nii väsinud, et ta ei suuda enam palvetada muud kui vaikse ohke, siis ka see ohe ei kao Jumala eest. Vahel kannab Jumal inimest just siis kõige rohkem, kui inimene ise ei tunne enam, et teda kantakse.

Sellepärast ei tohi kannatav inimene lisada oma valule veel süükoormat selle eest, et ta kannatab. Kui su keha vajab puhkust, ära nimeta seda vaimulikuks läbikukkumiseks. Kui su meel vajab abi, ära häbene otsida abi. Kui su süda on leinas, ära nõua endalt võidulaulu enne, kui hing suudab hingata. Jumal ei ole sinust kaugemal pimedal päeval kui Ta oli päeval, mil sa Teda selgelt tundsid. Ta on lihtsalt sinuga seal, kus sa praegu oled — mitte väljaspool pimedust, vaid selle keskel.

Aga kogu selle teema sügavaim vastus ei ole lõpuks seletuses. See on ristil. Kui inimene küsib, kas Jumal teab, mida tähendab kogeda vaikust, mahajäetust ja pimedust, siis evangeelium vastab vapustavalt: jah, Ta teab. Golgatal hüüdis Jumala Poeg ise: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?”

Need ei olnud uskmatu inimese sõnad. Need olid täiusliku Poja sõnad. Tema, kes oli igavesti olnud Isa armastuses, astus ristil kõige sügavamasse pimedusse. Tema, kes ei olnud teinud pattu, kandis patu koormat. Tema, kes oli valgus, astus meie öösse. Tema, kes oli elu, läks surma sisse. Tema kuulis vaikust, et meie vaikus ei oleks kunagi lõplik mahajäetus.

Kristus oli hüljatud, et sina ei oleks kunagi lõplikult hüljatud. Tema kandis sügavaimat pimedust, et sinu pimedus ei saaks viimast sõna. Tema hüüdis ristil, et sinu hüüe ei kaoks tühjusesse. Tema läks sinna, kuhu inimene ise ei oleks suutnud minna, ja tõusis sealt üles, et ükski Jumala laps ei peaks uskuma, et haud, öö või vaikus on loo lõpp.

See on kristliku lootuse süda. Me ei tea alati, miks Jumal lubab vaikusel kesta. Me ei saa alati vastust küsimusele „miks?”. Aga Kristuses saame vastuse küsimusele „kes?”. Kes on Jumal? Ta on see, kes on ilmutanud end ristis ja ülestõusmises. Ta on see, kes ei vaadanud inimese pimedust kaugelt, vaid astus sellesse. Ta on see, kes ei andnud meile ainult õpetust kannatuse kohta, vaid andis iseenda kannatajate eest.

Sellepärast ei tohi inimene Jumala vaikuse ajal lasta süüdistajal tõlgendada Jumalat tema eest. Süüdistaja ütleb: „Jumal ei hooli.” Rist ütleb: „Ta andis oma Poja.” Süüdistaja ütleb: „Sa oled üksi.” Ülestõusnud Kristus ütleb: „Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Süüdistaja ütleb: „See on lõpp.” Tühi haud ütleb: „Surmal ei ole viimast sõna.”

On veel üks päev, millele mõeldakse liiga vähe, aga mis räägib pimeduses käijale otse südamesse. See on suur laupäev — päev risti ja ülestõusmise vahel. Reede õhtul oli kõik näiliselt läbi. Issand oli surnud. Haud oli kinni. Jüngrid olid hirmul. Taevas vaikis. Inimlikult vaadates oli see kaotuse päev. Aga just sel vaikival päeval oli Jumal teel maailma suurima võidu ilmutamise poole.

Suur laupäev õpetab meile seda: Jumala vaikus ei tähenda Jumala tegevusetust. Seal, kus inimene näeb ainult suletud hauda, võib Jumal juba valmistada ülestõusmise hommikut. Seal, kus inimese meel ütleb, et kõik on lõppenud, võib Jumal kirjutada uut algust. Seal, kus midagi ei paista liikuvat, võib Jumal teha kõige sügavamat tööd.

Pea seda meeles oma laupäeval. Võib-olla sa ei ole enam reede šokis, aga sa ei ole veel pühapäeva rõõmus. Võib-olla sa oled just seal vahepeal: vanad vastused ei kanna enam, uued ei ole veel nähtavad; valu ei ole enam karje, aga rahu ei ole veel tulnud. See on raske paik. Aga see ei ole Jumalata paik.

Seeme lebab mullas vaikides, aga ta ei ole surnud. Juur kasvab pimedas, aga ilma juureta ei kanna ükski puu vilja. Jumal teeb sageli kõige püsivamat tööd seal, kus inimene näeb kõige vähem. Ta kasvatab juuri enne vilja. Ta süvendab usku enne nähtavat läbimurret. Ta vormib südant enne avalikku tunnistust.

Mida siis teha, kui Jumal näib vaikivat?

Jää.

Ära lahku ukse tagant ainult sellepärast, et vastus ei tulnud kohe. Koputa edasi. Palveta edasi, isegi kui palve on lühike. Hoia end Sõna lähedal, isegi kui sõnad ei põle hetkel nii nagu varem. Tule kogudusse, isegi kui sa ei jaksa laulda sama häälega nagu teised. Lase teistel palvetada sinu eest, kui sina ise ei jaksa. Mõnikord kannab kogudus inimese usku natuke aega nii, nagu sõbrad kandsid halvatud mehe Jeesuse juurde.

Klammerdu selle külge, mis on tõsi, ka siis, kui sa ei tunne midagi. Ära ehita oma usku tunde liivale, vaid Jumala tõotuse kaljule. Tunne ütleb: „Jumal on kadunud.” Sõna ütleb: „Ma ei jäta sind maha.” Tunne ütleb: „Sa oled üksi.” Kristus ütleb: „Mina olen sinuga.” Tunne ütleb: „Öö ei lõpe.” Ülestõusmine ütleb: „Hommik tuleb.”

Mõtle Emmause teele. Kaks jüngrit kõndisid kurbusest murtuna ja arvasid, et kõik on läbi. Nad rääkisid Jeesusest minevikuvormis, kuigi ülestõusnud Kristus kõndis nende kõrval. Nende silmad olid kinni hoitud, nii et nad Teda ei tundnud. Nad ei näinud Teda, aga Tema oli seal. Nad ei tundnud Teda, aga Tema kõndis nendega. Nad arvasid, et nad kannavad oma kaotust üksi, aga Issand käis nende sammu kõrval.

Nii võib olla ka sinuga. Just nüüd, kui sulle tundub, et oled oma teel üksi, võib ülestõusnud Kristus kõndida su kõrval viisil, mida sa veel ei tunne. Tuleb aeg, Tema valitud aeg, mil su silmad avanevad ja sa mõistad: Ta ei olnud kunagi lahkunud. Ta oli minuga ka siis, kui ma arvasin, et olen üksi. Ta kandis mind ka siis, kui ma tundsin ainult oma väsimust.

Siin on kogudusel püha ülesanne. Kogudus peab olema paik, kus pimeduses käija ei pea teesklema valgust. Liiga sageli surume vaevleva inimese veel sügavamale pimedusse kergete lausetega: „Sul on lihtsalt vähe usku”, „sa pead rohkem rõõmustama”, „palu lihtsalt rohkem”, „tõeline kristlane ei tohiks nii tunda”. Sellised sõnad võivad olla öeldud heast soovist, aga need võivad langeda haige hinge peale nagu kivid.

Inimene, kes käib öös, ei vaja kõigepealt õpetussõna, mis paneb talle veel ühe koorma peale. Ta vajab venda või õde, kes istub tema kõrvale ega põgene tema pimeduse eest. Ta vajab kogudust, kus on ruumi ka leinale, ka küsimusele, ka vaiksele pisarale, ka palvele „Issand, ma ei jaksa enam”. Sest ka need kuuluvad usuelu juurde, nii nagu nad kuuluvad psalmide juurde.

Kogudus, mis lubab ainult rõõmu, sunnib oma kannatajad valetama. Aga kogudus, mis julgeb seista inimese kõrval ka öös, saab Kristuse sarnaseks. Me ei pea pimedusele andma viimast sõna. Aga me ei pea ka teesklema, et pimedust ei ole. Me peame tegema seda, mida tegi meie Issand: astuma kannataja juurde, nutma koos nutjatega, rääkima tõtt armastuses ja kandma nõrka seni, kuni ta jälle jaksab seista.

Sellepärast, kui sa praegu ei tunne Jumalat, kuula seda: sinu tunne ei ole sinu viimane tõde. Vaikus ei ole äraolek. Pimedus ei ole lõpp. Jumal, keda sa hetkel ei tunne, tunneb sind ikkagi. Kristus, keda sa praegu ei näe, võib kõndida sinuga lähemal, kui sa arvad. Palve, mis sinu meelest põrkab vastu lage, ei kao Jumala eest. Ohe, milleks sul vaevu jõudu jätkub, võib olla taevas kuuldavam kui paljud sõnad, mida öeldakse ilma südameta.

Ära lase enesesüüdistusel ega kibestumisel saada vaikuse tõlgiks. Enesesüüdistus ütleb: „Järelikult olen mina halb.” Kibestumine ütleb: „Järelikult on Jumal halb.” Aga rist ütleb midagi sügavamat: inimene on nõrk, kuid Jumal on ustav; öö on päris, kuid valgus on suurem; küsimused on valusad, kuid Kristus on lähemal kui meie hirm.

Sa võid mitte tunda Jumalat, aga Jumal tunneb sind. Sa võid mitte näha teed, aga Tema näeb seda lõpuni. Sa võid hüüda vaikusesse, aga see vaikus ei ole tühi, sest selle teises otsas on Issand, kes on ise ristil hüüdnud. Sa võid arvata, et oled maha jäetud, aga Kristus on läinud mahajäetuse sügavusse just selleks, et sina ei peaks kunagi olema lõplikult maha jäetud.

Pimedus tuleb, aga pimedus ei jää. Öö võib olla pikk, aga öö ei ole igavene. Vaikus võib olla raske, aga vaikus ei ole Jumalast tugevam. Kui hommik tuleb — ja Kristuses tuleb hommik alati, kas ajas või igavikus —, siis sa mõistad, et Jumal ei olnud sind unustanud. Ta kandis sind sügavamalt, kui sa oskasid tunda. Ta tegi tööd vaiksemalt, kui sa oskasid näha. Ta kirjutas sinu lugu edasi ka siis, kui sina arvasid, et lehekülg on tühjaks jäänud.

Sest Kristus ei ole ainult Jumal, kes vastab. Ta on ka Jumal, kes jääb. Ta jääb pisarate ajal. Ta jääb lukustatud uste taha. Ta jääb haua ette. Ta jääb suure laupäeva vaikusesse. Ta jääb Emmause teele, kus silmad Teda veel ei tunne. Ta jääb palvesse, mida inimene vaevu sosistab. Ta jääb südamesse, mis ei tunne enam soojust, kuid ei taha Teda lahti lasta.

Ja sellest piisab, et mitte alla anda.

Sest valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda võitnud. Nii oli Golgata pimedusega. Nii oli suure laupäeva vaikusega. Nii on ka sinu ööga. Kristus on suurem kui vaikus. Suurem kui tunne. Suurem kui hirm. Suurem kui mahajäetuse mõte. Suurem kui see sisemine hääl, mis ütleb, et kõik on läbi.

Viimane sõna ei kuulu pimedusele. Viimane sõna ei kuulu vaikusele. Viimane sõna ei kuulu süüdistajale. Viimane sõna ei kuulu sinu väsimusele ega sinu hetkeseisundile.

Viimane sõna kuulub Kristusele.

Ja Tema ütleb ka kõige tumedama öö keskel: mina olen sinuga.

Kui Tema on sinuga, siis isegi pimedus ei saa olla lõplik pimedus. Kui Tema on sinuga, siis vaikus ei ole tühi. Kui Tema on sinuga, siis tee ei ole kadunud, isegi kui sa seda hetkel ei näe. Kui Tema on sinuga, siis hommik ei ole ainult unistus, vaid tõotus.

Hoia kinni.

Mitte oma tundest.

Mitte oma jõust.

Mitte oma võimest kõike mõista.

Hoia kinni Kristusest.

Sest Jumala vaikus ei ole Jumala lahkumine. Jumala viivitus ei ole Jumala hülgamine. Jumala varjatud töö ei ole Jumala tegevusetus. Ja sinu pime öö ei ole tugevam kui ülestõusnud Issanda valgus.