„Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.”
Väide, mida kuuleb „Kui sa ei tervene, on sul vähe usku.”
Kui ma ei tervene, kas mul on siis vähe usku?
Hingehoiu küsimus Küsimus inimese kandmisest, mitte õpetuse vaidlus.
Lühivastus
Ei ole. Jumal tervendab ka täna ja me palume seda julgelt. Aga Pühakiri ei tee tervenemist usu mõõdupuuks: ka apostlite kõrval jäid ustavad inimesed haigeks.
Väites on õige see, et usk ja palve loevad. Jeesus ütles veritõbisele naisele, et tema usk on ta päästnud (Luuka 8:48). Jaakobus käsib haigel kutsuda kogudusevanemad ja tõotab: „usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles” (Jaakobuse 5:15). Kes selle väite ütleb, tahab tavaliselt julgustada uskuma. Vale algab seal, kus tõotus pööratakse süüdistuseks: kui sa ei tervenenud, oled sina süüdi.
Vaata, kes Uues Testamendis haigeks jäid. Paulus, kelle käte läbi teised terveks said (Apostlite teod 19:11–12), palus kolm korda, et tema enda vaev lahkuks. Vastus ei olnud tervenemine, vaid sõna: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks” (2. Korintlastele 12:9). Oma kaastöölise kohta kirjutab ta lihtsalt: „Trofimose pidin aga jätma haigena Mileetosesse” (2. Timoteosele 4:20). Epafroditos oli samuti raskelt haige, ja Paulus ei kirjelda tema paranemist usu võiduna, vaid halastusena: „Ta ju oligi suremas haige, kuid Jumal halastas tema peale” (Filiplastele 2:27). Timoteosele, kellel oli sagedasi haigusi, ei kirjuta ta „usu rohkem”, vaid annab ravinõu (1. Timoteosele 5:23).
Kui tervenemine oleks usu mõõt, oleks Paulus olnud väheusklik. Seda ei ütle keegi.
Ja vaata, keda Jeesus tervendas. Jeruusalemmas tiigi ääres terveks saanud mees ei teadnud isegi, kes ta terveks tegi (Johannese 5:13). Katuse kaudu alla lastud halvatu sai abi oma sõprade usu peale (Markuse 2:5). Naini lesk ei palunud midagi, ja tema poeg oli surnud (Luuka 7:11–15). Tervenemine ei ole palk, mida makstakse haige usu suuruse eest.
Tugevaim vastuväide on Jeesuse sõna jüngritele, miks nad poissi terveks teha ei suutnud: „Teie nõdra usu pärast” (Matteuse 17:20). Aga pane tähele, kellele see on öeldud. Mitte haigele poisile ega tema isale, vaid neile, kes teda terveks teha püüdsid. Ja poiss sai terveks. Evangeeliumides ei ütle Jeesus kordagi haigele, et ta jäi haigeks oma vähese usu pärast. Naatsaretis, kus Ta imestas inimeste uskmatust, oli tegu linnaga, mis Ta ära põlgas, mitte abi paluvate haigetega (Markuse 6:5–6).
Teine vastuväide on Peetruse sõna, et Kristuse vermete varal oleme saanud terveks (1. Peetruse 2:24). See on tõsi, ja rist on toonud lunastuse kogu inimesele. Aga Paulus ütleb, et oma ihu lunastust me alles ootame ja ägame seni (Roomlastele 8:23). Iga tervenemine praegu on eelmaitse, täis mõõt tuleb ülestõusmises. Heebrea kirja usukangelastest pääsesid ühed mõõga eest ja teised surid mõõga läbi, ja usk oli mõlemal sama (Heebrealastele 11:34–39).
Teine kraav: see ei ole õpetus, et Jumal ei tervenda või et paluda ei maksa. Palu julgelt ja palu uuesti, nagu Paulus. Kutsu vanemad, nagu Jaakobus käsib. Ja ära jäta ravi pooleli selleks, et oma usku tõestada. Kui kurat soovitas Jeesusel pühakoja harjalt alla hüpata ja loota inglitele, vastas Jeesus: „Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat” (Matteuse 4:7). Ravimite äraviskamine Jumala käe sundimiseks ei ole usk. See on Jumala kiusamine.
Kui sa seisad haige voodi kõrval, ära seleta talle, miks ta haige on. Iiobi sõbrad seletasid, ja Jumal ütles, et nad ei rääkinud Temast õigesti (Iiobi 42:7).
Küsi endalt kolm asja. Kas ma palun? Kas ma võtan vastu abi, mille Jumal on andnud ka arsti kaudu? Kas ma usaldan Teda ka siis, kui vastus viibib?
Usk ei ole kang, millega Jumalat liigutatakse. Usk on käsi, mis hoiab Temast kinni ka siis, kui vastus viibib.
Lugupidamisega
Marko Lemsalu
Kui see tekst sind kõnetab või tahad oma mõtte jagada, kirjuta Markole. Iga sõnum loetakse läbi ja saab isikliku vastuse.
info@jumalikuvalguse.ee