Kui kivi on juba neli päeva ees — Kristus on ülestõusmine ja elu

Miks viimane sõna ei kuulu surmale — ja miks Kristuse „tule välja” kehtib ka selle kohta, kelle haual on kivi ees olnud juba neli päeva.

Põhikirjakoht: Johannese 11:1–44. Tugitekstid: Johannese 5:28–29; 12:2; 14:19; 20:1–18; 1. Korintlastele 15:3–8, 14–20, 26; Roomlastele 8:38–39; 12:15; Efeslastele 2:1–5; Heebrealastele 2:14–15; Ilmutuse 1:17–18; 21:1–5; Psalm 23:4; Iiob 19:25; Markuse 9:24.

Sissejuhatus: haud, mille ees igaüks seisab

Kõik seitse eelmist mõtisklust lõppesid sama lausega: viimane sõna kuulub Kristusele. See tekst on sellest, mis see viimane sõna on.

On üks koht, kuhu jõuab iga inimene — ka see, kes ei ole kunagi palvetanud, ja see, kes on palvetanud terve elu. See on haud. Mõnikord on see haud kalmistul: ema, isa, laps, abikaasa, sõber, kelle telefoninumbrit ei suuda kustutada. Mõnikord on see haud inimese enda sees: surnud abielu, surnud kutsumus, surnud lootus, aastad, mis on maetud sõltuvuse alla, ja usk, mis on nii kaua vaikinud, et tundub olevat surnud.

Ja on inimesi, kelle kohta on juba öeldud viimane sõna. Arst on öelnud. Kohus on öelnud. Perekond on öelnud. Kogudus on öelnud. Nad ise on öelnud. Kivi on ees. Ja mitte alles eilsest — juba neli päeva. Juba nii kaua, et keegi ei oota enam midagi.

Sellest räägitakse kogudustes vähe, sest surm on ainus asi, mille ees meie sõnad kipuvad otsa saama. Me oskame öelda: ta on nüüd paremas paigas; aeg parandab; Jumalal on plaan. Aga haua ees seisev inimene ei vaja lauseid. Ta vajab teadmist, kas see, mis on kivi taga, on lõplik.

Johannese 11. peatükk on kirjutatud täpselt sellele inimesele. See ei ole ilus lugu imest. See on lugu Jumalast, kes viivitab; jüngritest, kes ei saa aru; õdedest, kes kaebavad Talle näkku; Jeesusest, kes nutab; kivist, mida palutakse ära võtta; ja häälest, mis kutsub surnu välja. Ja selle loo keskel on üks lause, mis on kogu kristluse selgroog: mina olen ülestõusmine ja elu.

Kui see lause ei ole tõsi, ei ole tõsi ka ükski eelmisest seitsmest tekstist. Kui see on tõsi, siis ei ole ükski kivi lõplik.

Jeesus viivitas — ja see ei olnud hoolimatus

Lugu algab sõnumiga, mis on üks Pühakirja kõige alandlikumaid palveid. Õed ei ütle: tule kiiresti. Nad ei ütle: tee ime. Nad ütlevad ainult:

„Issand, vaata, su sõber on haige.” (Johannese 11:3)

Nad ei nimeta isegi venna nime. Ainult: su sõber. Kreeka algtekstis on see sõna-sõnalt „see, keda sa armastad” — ja just sellele nad toetuvad. See on palve, mida iga haua ees seisev inimene tunneb: ma ei tea, mida paluda, aga Sina tead, keda ma silmas pean.

Ja siis tuleb lause, mis on nii kummaline, et enamik lugejaid libiseb sellest üle. Johannes kirjutab, et Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust — ja kui Ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli (Johannese 11:5–6).

Pane tähele, kuidas Johannes need kaks lauset seob. Kreeka algtekstis algab kuues salm sidesõnaga, mis tähendab „niisiis”, „seepärast” — eesti tõlkes: „Kui ta nüüd kuulis.” Johannes ei kirjuta: Jeesus armastas neid, aga Ta viivitas. Ta kirjutab sisuliselt: Jeesus armastas neid — ja seepärast jäi Ta veel kaheks päevaks. Evangelist seob armastuse ja viivituse ühte hingetõmbesse, nagu need kuuluksid kokku. Meie kogemuses ei kuulu. Meie kogemuses tähendab viivitus hoolimatust. Kui keegi meid armastab, tuleb ta kohe. Kui ta ei tule, siis ta ilmselt ei armasta.

Jeesus purustab selle loogika. Ta armastab — ja Ta ei tule kohe. Mitte sellepärast, et Ta oleks hõivatud, ükskõikne või jõuetu. Vaid sellepärast, et Ta kavatseb teha midagi suuremat, kui õed paluda oskasid. Nad palusid tervendamist. Tema kavatses näidata ülestõusmist. Nad palusid, et vend ei sureks. Tema kavatses näidata, et surm ei ole viimane sõna.

Jumala viivitus ei ole Jumala äraolek, ja Jumala vaikus ei ole Jumala ükskõiksus. Sellest oli juttu juba mõtiskluses „Kui taevas vaikib”. Aga Laatsaruse lugu lisab midagi, mida seal veel ei olnud: viivitusel on suund. Jeesus ei jää lihtsalt paigale. Ta ütleb:

„See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.” (Johannese 11:4)

Ja siis Laatsarus sureb. Kas Jeesus siis eksis? Ei. Ta ei öelnud, et Laatsarus ei sure. Ta ütles, et surm ei ole selle loo lõpp.

See on lause, millest haua ees seisev inimene võib kinni hoida ka siis, kui ta ei näe veel midagi: see ei ole surmaks. Mitte sellepärast, et surm ei tuleks — Laatsarus suri päriselt, teda leinati päriselt, ta lehkas päriselt. Vaid sellepärast, et Jumala loo viimane peatükk ei ole see, mille kohal on kivi.

Kui Jeesus lõpuks Betaaniasse jõuab, on Laatsarus juba neli päeva hauas. Inimlikult on kõik hilja. Ja just seal, kus kõik on hilja, algab see, milleks Ta tuli.

„Kui sina oleksid olnud siin” — aus kaebus ja Marta usk

Marta ei oota Jeesust kodus. Ta läheb Talle teele vastu, ja esimene asi, mida ta ütleb, ei ole ülistus. See on kaebus:

„Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.” (Johannese 11:21)

Natuke hiljem ütleb Maarja sõna-sõnalt sama lause (Johannese 11:32). Kaks õde, kaks korda, sama etteheide. See lause on neil ilmselt neli päeva peas keerelnud.

Pane tähele, mida Jeesus ei tee. Ta ei noomi. Ta ei ütle: kus on sinu usk? Ta ei ütle: kõigel on põhjus. Ta laseb Martal öelda välja selle, mis on tema sees. Ja seejärel ei vaidle Ta Marta valuga, vaid viib ta sügavamale.

Marta on usklik. Ta ütleb kohe:

„Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.” (Johannese 11:24)

See on õige õpetus. Marta usub ülestõusmist — kunagi, kaugel, viimsel päeval. Ta usub seda nii, nagu paljud kristlased usuvad: tõena, mis on kuskil tulevikus, aga ei puuduta täna hommikut.

Ja siis ütleb Jeesus lause, mis muudab kogu asja. Ta ei ütle: jah, viimsel päeval. Ta ütleb: mina olen ülestõusmine ja elu. Ta võtab ülestõusmise ära kaugest tulevikust ja asetab selle iseendasse. Ülestõusmine ei ole sündmus, mida oodata. See on isik, kes seisab sinu ees. See ei ole kuupäev kalendris. See on Tema.

See on vahe, mis eraldab elava usu õigest õpetusest. Võib uskuda kõike õigesti — surnute ülestõusmist, igavest elu, viimset kohut — ja ometi seista haua ees nii, nagu oleks Jumal kaugel. Jeesus ei paranda Marta teoloogiat. Ta paneb selle Marta ette seisma ja küsib: kas sa usud seda?

Ja Marta vastab midagi hämmastavat. Ta ei ütle: jah, ma usun, et sa äratad Laatsaruse üles. Ta ei tea seda veel. Ta ütleb:

„Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.” (Johannese 11:27)

Ta ei usu ime tulekusse. Ta usub Temasse. Enne kui kivi liigub. Enne kui midagi on muutunud. Vend on ikka veel hauas, ja Marta ütleb: sina oled see.

Usk ei ole kindlus, et Jumal teeb seda, mida ma palun. Usk on kindlus, et see, kes minu ees seisab, on Jumala Poeg — ka siis, kui kivi on veel ees.

Ja veel: Jeesus esitab oma küsimuse just Martale — mitte jüngritele, mitte rahvale, vaid leinavale naisele, kes on Talle äsja etteheite teinud. Üks kõige sügavamaid tunnistusi Kristusest kogu Johannese evangeeliumis enne risti tuleb naiselt, kes neli päeva tagasi mattis oma venna. Jumal ei oota, et sa tuleksid haua juurest ära, et Temasse uskuda. Ta tuleb haua juurde ja küsib seal.

Jeesus nuttis — Jumal, kes ei tule hauale külmalt

Siis tuleb lühim salm kogu Pühakirjas. Kaks sõna.

„Jeesus nuttis.” (Johannese 11:35)

Peatu siin. Jeesus teadis, mida Ta teeb. Ta oli öelnud jüngritele, et Ta läheb Laatsarust äratama. Ta teadis, et mõne minuti pärast kõnnib Laatsarus hauast välja. Ja ometi Ta nuttis. Ta ei nutnud teadmatusest. Ta ei nutnud jõuetusest. Ta nuttis sellepärast, et Ta seisis haua ees, nägi leinavaid õdesid, nägi surma jälgi inimeste nägudel — ja see liigutas Teda.

Johannes kasutab veel ühte sõna. Kaks korda öeldakse, et Jeesus ärritus — esimesel korral „ärritus ta vaimus ja võpatas”, teisel korral „ärritus eneses taas” (Johannese 11:33, 38). Kreeka sõna embrimaomai tähendab hobuse turtsatust, sisemist raevu, nördimust. Jeesus ei olnud haua ees ainult kurb. Ta oli vihane. Mitte õdede peale, mitte rahva peale — surma peale. Selle peale, mida surm teeb inimestega, keda Jumal armastab.

See on tähtis, sest kristlus ei romantiseeri surma. Me ei ütle, et surm on loomulik osa elust, sõber, üleminek, tagasipöördumine loodusesse. Pühakiri nimetab surma vaenlaseks — viimseks vaenlaseks, kes kõrvaldatakse (1. Korintlastele 15:26). Jeesus ei tulnud haua juurde selleks, et sellega leppida. Ta tuli selle vastu. Ja enne kui Ta sellele käsu andis, nuttis Ta selle ees.

Siin on kaks asja, mida haua ees seisev inimene peab teadma.

Esiteks: lein ei ole usu puudumine. Jeesusel ei olnud usu puudumist, ja Ta nuttis. Kui sina nutad oma ema haual kolm aastat pärast matuseid, ei ole see märk sellest, et sa ei usu ülestõusmist. See on märk sellest, et sa armastad. Süüdistaja ütleb: kui sa päriselt usuksid, ei nutaks sa nii kaua. Jeesus nuttis, teades, et Laatsarus kohe tuleb välja. Sinu pisarad ei ole Jumala vastu. Need on Tema omade sarnased.

Teiseks: Jumal ei tule sinu haua juurde külmalt. Ta ei tule loosungiga. Ta ei tule seletusega, miks see juhtus. Kui Jeesus jõudis Betaaniasse, ei pidanud Ta kõnet kannatuse mõttest. Ta küsis: kuhu te olete ta pannud? (Johannese 11:34) — ja läks sinna. Kõigepealt kohalolu, siis pisarad, alles siis sõna.

Enne kui Kristus surnu välja kutsus, nuttis Ta koos elavatega. See järjekord on püha, ja kogudus ei tohi seda ümber pöörata.

Kui keegi sinu lähedal seisab haua ees — kalmistul või oma elu keskel —, siis ära kiirusta viienda sammuga, kui ta on alles esimesel. Ära ütle „Jumalal on plaan” inimesele, kes alles otsib sõnu. Mine sinna, kuhu ta on pandud. Istu maha. Nuta, kui pisarad tulevad. Jeesus tegi nii. Roomlastele öeldakse: nutke nutjatega (Roomlastele 12:15). Alles see, kes on nutnud kaasa, tohib öelda „tule välja” — ja ka siis ei ütle seda tema, vaid Kristus.

„Tõstke kivi ära” — ja „ta lehkab juba”

Jeesus jõuab haua juurde. Koobas, kivi ees. Ja Ta ütleb midagi, mis esmapilgul tundub ebavajalik:

„Tõstke kivi ära!” (Johannese 11:39)

Miks? See, kes suudab surnu üles äratada, suudab ka kivi liigutada. Ta oleks võinud öelda ühe sõna ja kivi oleks veerenud ise. Aga Ta ei tee seda. Ta annab kivi inimestele. Ülestõusmine on Tema töö. Kivi on nende töö.

Siin on midagi, mis kordub kogu Pühakirjas. Jumal teeb selle, mida inimene ei suuda, aga Ta ei tee inimese eest seda, mida inimene suudab. Ta lahutab mere, aga Iisrael peab kõndima. Ta annab manna, aga see tuleb korjata. Ta äratab Laatsaruse, aga kivi peab keegi ära veeretama. Ime ei tee inimest passiivseks pealtvaatajaks. See kutsub ta osalema.

Mis on sinu kivi? Võib-olla on see kiri, mida sa ei ole avanud. Kõne, mida sa ei ole teinud. Uks, millest sa ei ole sisse astunud. Tunnistus, mida sa ei ole öelnud. Abi, mida sa ei ole otsinud. Kogudus, kuhu sa ei ole tagasi läinud. Sa ootad, et Jumal teeks kõik — ja Jumal ütleb: mina teen ülestõusmise; sina tõsta kivi ära.

Ja siis tuleb Marta — praktiline, aus, realistlik Marta — ja ütleb kõige loogilisema asja, mida keegi haua ees öelda saab:

„Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” (Johannese 11:39)

Ära naera Marta üle. Ta on aus. Ta teab, mis on nelja päeva vanune surnukeha idamaises kuumuses. Ta ei taha, et tema venna häbi paljastataks kogu küla ees. Ta usub, et Jeesus on Messias — ta ütles seda äsja — ja ometi ta ei taha, et kivi liigutataks. Sest ta on juba leppinud. Ta on juba matnud. Ta on juba alustanud eluga, milles venda enam ei ole.

See on hetk, mida iga hingehoidja tunneb. Inimene, kes on nii kaua elanud oma kaotusega, oma sõltuvusega, oma surnud abieluga, oma maha kantud kutsumusega, et tal on hirm lootuse ees. Sest lootus tähendab, et kivi liigutatakse, ja kui kivi liigutatakse, tuleb esile see, mis lehkab. Parem jätta kinni. Parem mitte oodata. Parem lugeda see lõpetatuks.

Jeesus vastab Martale ühe küsimusega:

„Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” (Johannese 11:40)

Ta ei vaidle Marta faktidega. Jah, ta lehkab. Jah, on neljas päev. Jah, inimlikult on kõik hilja. Aga kirkus ei tule sellepärast, et faktid on teised. Kirkus tuleb sellepärast, et Tema on siin.

Kivi liigutatakse enne, kui midagi on muutunud. Usk ei ole see, et lehk on kadunud. Usk on see, et kivi võetakse ära ka siis, kui lehk on veel alles.

Ja veel üks asi neljast päevast. Mõned vanad juudi pärimused rääkisid, et hing viibib surnu lähedal kolm päeva; neljandal päeval oli surm lõplik ka kõige lootusrikkama arvates. Kas Johannes seda silmas pidas, ei tea me kindlalt. Aga see, mida ta ütleb, on selge: Jeesus tuli siis, kui inimlik lootus oli otsas. Mitte esimesel päeval, kui veel võis loota. Neljandal, kui keegi enam ei lootnud. Ta ei tulnud liiga hilja. Ta tuli täpselt siis, kui ainsaks lootuseks jäi Tema.

Sellepärast: kui sinu loos on juba neli päeva — neli aastat, neliteist aastat, nelikümmend —, siis kuula. Neljas päev ei ole Kristuse jaoks liiga hilja. Neljas päev on päev, mil selgub, kes Ta on.

„Laatsarus, tule välja!” — hääl, mis loob

Kivi on ära. Haud on lahti. Lehk on väljas. Ja Jeesus teeb midagi, mida ükski võlur, ükski tehnika, ükski rituaal ei tee. Ta palvetab — valjusti, et rahvas kuuleks, et Ta on Isa läkitatud (Johannese 11:41–42). Ja siis Ta hüüab valju häälega:

„Laatsarus, tule välja!” (Johannese 11:43)

Ta ei lähe hauda sisse. Ta ei puuduta surnukeha. Ta ei tee mingit liigutust. Ta ütleb. Ja surnu kuuleb.

See on sama hääl, mis ütles alguses: saagu valgus — ja valgus sai. Sama hääl, mis vaigistas tormi. Sama hääl, mis ütles halvatule: tõuse ja kõnni. Jumala sõna ei kirjelda tegelikkust — ta loob selle. Kui Jumal ütleb, et miski on, siis see on. Kui Ta ütleb surnule „tule välja”, siis ei ole surnul enam surnu õigust jääda.

On üks vana jutlustajate märkus, mida omistatakse Augustinusele: kui Jeesus poleks öelnud nime — kui Ta oleks hüüdnud lihtsalt „tule välja!” —, siis oleksid kõik hauad tühjenenud. Ta pidi ütlema „Laatsarus”, et välja tuleks üks. Kas see on täpne, ei tea. Aga see osutab millelegi tõele: see hääl on nii vägev, et teda tuleb piirata nimega. Ja ühel päeval Ta enam ei piira. Jeesus ütleb ise: tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ja tulevad välja (Johannese 5:28–29).

Pane tähele: Ta kutsus nimepidi. Mitte „surnu”. Mitte „see, kes lehkab”. Mitte „lootusetu juhtum”. Laatsarus. Jumal ei kutsu inimest tema häbi, tema diagnoosi, tema kuriteo ega tema sõltuvuse nimega. Ta kutsub teda nimepidi, mille Ta ise talle andis. Kui inimene on kaotanud kõik muu — maine, tervise, perekonna, aastad —, jääb tal alles nimi, millega Kristus teda kutsub. Ja see nimi on tugevam kui kõik nimed, mida inimesed talle on andnud.

Ja kui Ta kutsub, tuleb inimene välja. Mitte oma jõust. Laatsarusel ei olnud jõudu. Laatsarus oli surnud. Surnu ei otsusta ülestõusmise kasuks; ta ei pinguta; ta ei tee esimest sammu. Ta kuuleb ja tuleb, sest hääl, mis teda kutsus, on ka hääl, mis annab talle elu, millega tulla.

Ülestõusmine ei ole see, et surnu leidis endas jõu. Ülestõusmine on see, et Elu ise teda kutsus.

See on evangeeliumi süda ka igal muul tasandil. Paulus ütleb, et me olime surnud oma üleastumistes, ja Jumal tegi meid koos Kristusega elavaks (Efeslastele 2:1, 5). Mitte haiged. Mitte nõrgad. Surnud. Ja surnut ei parandata. Surnu äratatakse. Kui sa oled pöördunud, siis ei juhtunud sinuga see, et sa võtsid end kokku. Sinuga juhtus see, et hääl kutsus sind nimepidi, ja sa tulid välja. Sellepärast ei saa keegi kiidelda. Ja sellepärast ei saa ka keegi öelda: minu jaoks on liiga hilja — sest hääl, mis äratab surnuid, ei küsi, mitu päeva on möödas.

„Päästke ta lahti” — koguduse ülesanne selle ees, kes tuli hauast veel mähistes

Laatsarus tuleb välja. Aga pane tähele, kuidas. Johannes kirjeldab täpselt: jalad ja käed mähistega mähitud, silmade ümber seotud higirätik (Johannese 11:44). Ta on elus — ja ta on ikka veel surnu riietes. Ta ei näe. Ta ei saa vabalt kõndida. Ta lõhnab ikka veel haua järele.

Ja Jeesus ütleb inimestele — mitte Laatsarusele, vaid neile, kes ümber seisavad:

„Päästke ta lahti ning laske tal minna!” (Johannese 11:44)

See on kolmas kord selles loos, kui Jeesus annab inimestele ülesande. Tõstke kivi ära. Päästke ta lahti. Laske tal minna. Ülestõusmine on Tema töö. Aga ülestõusnu lahtisidumine on antud kogudusele.

Ma ei tea ühtegi teist salmi, mis kirjeldaks koguduse ülesannet täpsemini kui see.

Inimene, keda Kristus on kutsunud, ei tule hauast välja puhta ja korras. Ta tuleb välja mähistes. Vanad mustrid on veel küljes. Häbi on veel näo ees. Kõnnak on veel kohmakas. Haua lõhn on veel riietes. Ta on päriselt elus — Kristus on teda päriselt kutsunud — ja ta on päriselt veel seotud. Mõlemad on korraga tõsi.

Ja siin otsustab kogudus, kas ta on Kristuse kogudus.

Sest kogudus võib teha kolme asja. Ta võib seista eemal ja öelda: ta lehkab veel, vaatame, kas tal on tõsi taga. Ta võib Laatsaruse uuesti kinni mässida — meenutada talle iga päev, kust ta tuli, hoida teda haua riietes, et ta ei unustaks, kes ta oli. Või ta võib teha seda, mida Jeesus käskis: minna ligi, puudutada seda, mis lõhnab haua järele, harutada lahti sõlm sõlme haaval, ja lasta tal minna.

Lahtisidumine ei ole ilus töö. Mähised on määrdunud. See võtab aega. See nõuab, et sa läheksid lähedale inimesele, kellest teised hoiavad eemale. Ja see nõuab, et sa usuksid Kristuse sõna rohkem kui oma nina — et sa usuksid, et see, kes kõnnib veel haua riietes, on elav, sest Kristus ütles nii.

Kristus kutsub välja. Kogudus seob lahti. Kui kogudus keeldub lahti sidumast, jääb ülestõusnu elama surnu riietes.

See on põhjus, miks eelmised mõtisklused rääkisid nii palju sellest, kelle inimesed on maha kandnud, kes on uuesti kukkunud, keda on haavatud. Need on inimesed mähistes. Nad on kuulnud häält. Nad on tulnud välja. Ja nüüd seisavad nad koguduse ukse ees ning küsivad ilma sõnadeta: kas keegi seob mind lahti või mässib mind uuesti kinni?

Kogudus, mis oskab jutlustada ülestõusmist, aga ei oska lahti siduda, on kogudus, mis tunnistab Kristuse väge ja keeldub Tema käsust. Kogudus, mis seob lahti, aga ei tunnista, et elu tuleb ainult Tema häälest, hakkab ise mängima ülestõusmist — ja väsib. Terve kogudus teeb mõlemat: ta kuulutab, et ainult Kristus äratab, ja ta läheb lähedale sellele, kes lõhnab veel haua järele.

Ja „laske tal minna” tähendab veel ühte asja. Laatsarusest ei tehta muuseumieksponaati. Teda ei hoita koguduses kui tunnistust, keda näidata. Teda lastakse minna — elama, sööma, teenima, olema oma õdedega laua ääres (Johannese 12:2). Ülestõusnu ei kuulu neile, kes ta lahti sidusid. Ta kuulub Kristusele, ja ta elab.

Laatsarus suri uuesti — märk ja tegelikkus

Nüüd tuleb öelda midagi, mida jutlustajad sageli vahele jätavad, sest see rikub ilusa lõpu. Laatsarus suri uuesti.

Kuskil, mõne aasta pärast, jäi ta jälle haigeks — või lihtsalt vanaks — ja ta pandi uuesti hauda. Seekord ei tulnud keegi, kes ütleks „tule välja”. Tema ülestõusmine Betaanias ei olnud lõplik. See oli märk. Johannes nimetab Jeesuse imesid järjekindlalt tunnustähtedeks — märkideks, mis osutavad millelegi suuremale kui nad ise.

Laatsaruse äratamine osutas sellele, mis juhtus paar nädalat hiljem teise haua juures.

Pane tähele erinevust. Laatsarus tuli hauast välja mähistes — teda tuli lahti siduda. Kui Peetrus ja Johannes jooksid ülestõusmishommikul Jeesuse hauda, nägid nad maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas (Johannese 20:6–7). Jeesust ei olnud vaja lahti siduda. Ta jättis surnu riided maha nagu see, kellel ei ole surmaga enam mingit tegemist. Laatsarus tuli surmast tagasi — ja surm ootas teda. Jeesus läks surmast läbi — ja surm jäi Tema selja taha, lõhki, tühjana.

See on põhjus, miks kogu kristlus seisab või langeb ühe küsimusega: kas Jeesuse haud oli kolmandal päeval tühi?

Paulus ütleb selle välja nii ausalt, kui üks usuõpetaja üldse öelda saab: kui Kristus ei ole üles äratatud, siis on meie kuulutus tühi ja tühi on ka teie usk — me oleme siis Jumala kohta valetunnistajad, ja need, kes on Kristuses surnud, on hukkunud (1. Korintlastele 15:14–18). Ta ei ütle: kui ülestõusmine on sümbol, on see ikkagi ilus. Ta ütleb: kui see ei ole tõsi, siis oleme kõigist inimestest kõige haletsusväärsemad. Kristlus ei ole moraaliõpetus, mis töötab ka ilma ülestõusmiseta. Ta on kas tõsi või ta on vale.

Ja seejärel esitab Paulus selle, mis on Uue Testamendi vanim kirja pandud tunnistus: Kristus suri meie pattude eest, maeti, äratati üles kolmandal päeval, ja Ta ilmus Keefasele, siis kaheteistkümnele, siis enam kui viiesajale vennale korraga, kellest enamik on veel elus (1. Korintlastele 15:3–8). See on kirja pandud paarkümmend aastat pärast sündmusi, ja Paulus ütleb sisuliselt: minge küsige — tunnistajad on veel elus.

Mõtle sellele. Jüngrid, kes olid ristilöömise ööl põgenenud, salanud ja end lukustanud uste taha, kuulutasid mõne nädala pärast samas linnas, samade võimude ees, et see mees on üles tõusnud — ja nad ei loobunud sellest ei vangistuse, piitsa ega surma ees. Inimesed surevad valede eest, mida nad usuvad. Inimesed ei sure valede eest, mille nad on ise välja mõelnud. Midagi oli juhtunud. Haud oli tühi, ja nad olid Teda näinud.

Maarja Magdaleena seisis samuti haua ees ja nuttis. Ta arvas, et Ta on aednik. Ja siis ütles Ta ühe sõna:

„Maarja!” (Johannese 20:16)

Nimepidi. Nii nagu Laatsarust. Ülestõusnu esimene sõna inimesele oli tema nimi.

Laatsarus oli märk. Kristus on tegelikkus. Laatsarus tuli hauast tagasi ja suri uuesti. Kristus tuli hauast läbi ja ei sure enam iialgi — ja Ta ütleb: sest mina elan ja ka teie peate elama (Johannese 14:19).

Paulus nimetab Teda esmaviljaks (1. Korintlastele 15:20). Esmavili on esimene vihk lõikusest — tõend, et ülejäänud põld tuleb ka. Kristuse ülestõusmine ei ole üksik ime minevikus. See on esimene vihk. Sina oled põld.

Miks see on vankumatu

Miks ma nimetan seda vankumatuks — mitte lihtsalt lohutavaks? Sellepärast, et see ei sõltu ühestki asjast, mis minus võib kõikuda.

See ei sõltu minu tundest. Ülestõusmishommikul ei tundnud keegi midagi ülestõusmise moodi. Naised läksid hauale surnut võidma. Jüngrid olid lukustatud uste taga. Emmause teel kõndinud kaks olid juba lahkumas. Haud oli tühi enne, kui keegi seda uskus. Kristuse elu ei sõltunud sellest, kas Maarja Ta ära tundis. Ta seisis tema kõrval ka siis, kui Maarja pidas Teda aednikuks. Ja Ta seisab sinu kõrval ka siis, kui sa ei tunne mitte midagi.

See ei sõltu minu minevikust. Laatsarust ei äratatud sellepärast, et ta oli hea mees. Teda äratati sellepärast, et Jeesus teda armastas ja kutsus. Sinu haud võib olla täis seda, mida sa ise oled sinna pannud — aastaid, valesid, kaotatud usaldust, inimesi, keda sa haavasid. Hääl, mis ütleb „tule välja”, ei küsi enne, kui puhas haud on. Ta on juba käinud Golgatal ja maksnud selle eest, mis hauas on.

See ei sõltu minu jõust. Surnu ei tõuse oma jõust — see on kogu asja mõte. Kui sinu lootus seisab sellel, et sa suudad end ise haua põhjast üles ajada, siis see ei ole ülestõusmine, vaid enesepett, ja see väsib ära. Kui sinu lootus seisab sellel, et Tema on surmast läbi läinud ja Tema hääl on tugevam kui haud, siis see ei väsi, sest see ei toetu sinule.

Ja see ei sõltu ajast. Neli päeva. Neli aastat. Nelikümmend. Surnu jaoks ei ole vahet, kui kaua ta on surnud olnud — ta on sama surnud esimesel päeval ja tuhandendal. Ja Elu jaoks ei ole vahet, kui kaua kivi on ees olnud. Jumala „tule välja” ei nõrgene aastatega.

Heebrea kiri ütleb, miks Kristus üldse inimeseks sai: et Ta oma surma läbi teeks jõuetuks selle, kellel oli surma vägi, ja vabastaks need, kes surmahirmu tõttu olid kogu elu orjuses (Heebrealastele 2:14–15). Pane tähele: kogu elu orjuses. Mitte ainult surivoodil. Surmahirm valitseb elavaid — see paneb inimese klammerduma, koguma, kartma, vaikima, mitte riskima, mitte armastama liiga palju, sest kõik võib ju kaduda. Kristuse ülestõusmine ei ole ainult vastus küsimusele, mis juhtub pärast surma. See on vastus küsimusele, kuidas elada enne surma — vabana hirmust, mis paneb inimese elama nii, nagu oleks haud viimane sõna.

Paulus küsib: kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Ja ta vastab loeteluga, mille esimene sõna on surm (Roomlastele 8:38–39). Ei surm ega elu, ei inglid ega valitsused, ei praegused ega tulevased asjad, ei kõrgus ega sügavus ega ükski muu loodu. Ta ei jäta midagi välja. Ta on sinu kõige tumedamale hirmule nime andnud ja öelnud: ka see mitte.

Kristluse lootus on vankumatu mitte sellepärast, et meie oleme tugevad usklikud, vaid sellepärast, et see toetub sündmusele, mis on juba toimunud, ja isikule, kes on juba surmast läbi läinud. Sina võid kõikuda. Tühi haud ei kõigu.

Taavet kirjutas:

„Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.” (Psalm 23:4)

Ta ei ütle, et orgu ei ole. Ta ütleb, et org on pime — ja ometi kõnnib ta sealt läbi. Heebrea sõna, mis siin seisab, kannab endas surma varju; vanem eesti tõlge ütlebki „surmavarju orus”. Vari võib hirmutada, aga vari ei saa haavata. Ja et vari oleks, peab kuskil olema valgus. Kristus on see valgus. Surm on alates ülestõusmishommikust vari — päris, pime, aga vari.

Iiob ütles keset kõike, mida ta oli kaotanud, et ta teab: tema Lunastaja elab (Iiob 19:25). Ta ei teadnud, miks. Ta ei teadnud, kuidas. Ta teadis, et Lunastaja elab. Sellest piisas talle, ja sellest piisab ka tänasel hommikul.

Võib-olla seisad sa täna haua ees

Võib-olla loed sa seda mõni nädal pärast matuseid. Võib-olla mõni aasta. Võib-olla ei ole sinu haud kalmistul, vaid kuskil sinu sees — ja kivi on ees olnud nii kaua, et sa oled lakanud ootamast, et keegi seda liigutaks.

Sa ei pea tootma lootust, mida sul ei ole. Sa ei pea lakkama leinamast, et olla usklik. Sa ei pea teesklema, et see, mis hauas on, ei lehka. Marta ütles seda välja ja Jeesus ei noominud teda. Sa ei pea mõistma, miks Ta viivitas. Sa ei pea isegi tundma, et Ta on siin.

Aga sa võid teha ühe asja. Sa võid öelda oma kaebuse Talle näkku — kui Sina oleksid olnud siin — ja siis kuulata küsimust, mille Ta sulle vastu esitab: kas sa usud, et mina olen ülestõusmine ja elu? Mitte kunagi, viimsel päeval. Praegu. Siin. Selle kivi ees.

Ja kui sa ei suuda vastata nagu Marta, vasta nagu see isa, kes ütles: ma usun, aita mind mu uskmatuses (Markuse 9:24). Ka see on vastus, mida Ta kuuleb.

Sa võid palvetada — katkiselt, väsinult, pisarates või täiesti tuimalt:

Issand Jeesus Kristus, ma seisan haua ees. Sina tead, kelle või mille haud see on. Sina tead, kui kaua kivi on ees olnud.

Ma ütlen Sulle ausalt: kui Sina oleksid olnud siin, ei oleks see juhtunud. Ma ei mõista, miks Sa viivitasid. Ma ei tee näo, et ma mõistan.

Aga ma tean, et Sa oled haua ees nutnud. Ma tean, et Sa ei tule minu juurde külmalt. Ma tean, et Sa oled ise surma sisse läinud ja sealt välja tulnud, ja et Sinu haud on tühi.

Sina ütlesid: mina olen ülestõusmine ja elu. Ma tahan seda uskuda. Seal, kus ma ei suuda, aita mind mu uskmatuses.

Näita mulle, mis on see kivi, mille Sa oled andnud minu kätte, ja anna jõudu see ära võtta. Kui see, mis on kivi taga, lehkab, siis ära lase mul selle pärast kinni jätta.

Kutsu mind nimepidi. Kutsu neid, keda ma armastan ja kelle pärast ma olen lootuse kaotanud. Ja kui Sa oled mind välja kutsunud, anna mulle inimesi, kes mind lahti seovad, ja tee minust inimene, kes seob lahti teisi.

Ma ei toetu oma tundele ega oma jõule. Ma toetun Sinule, kes Sa elad. Sest Sina elad, pean ka mina elama.

Aamen.

See palve ei pea olema ilus. See peab olema tõsi.

Kokkuvõte: viimane sõna ei kuulu surmale

Kui homme on lein ikka veel seal, ei tähenda see, et ülestõusmine ei ole tõsi. See tähendab, et sa armastad, ja armastus ei lakka ühe hommikuga. Kui kivi ei liigu täna, ei tähenda see, et hääl ei tule. Marta ootas neli päeva ja arvas, et kõik on hilja. Kui sa oled tulnud hauast välja ja lõhnad veel selle järele, ei tähenda see, et sa ei ole elus. See tähendab, et sind tuleb lahti siduda — ja et sul on õigus seda paluda.

Aga tea seda. Viimane sõna ei kuulu surmale. Viimane sõna ei kuulu kivile, mis on ees olnud neli päeva või nelikümmend aastat. Viimane sõna ei kuulu arstile, kohtule, perekonnale ega kogudusele, kes on öelnud: temast ei saa enam asja. Viimane sõna ei kuulu haua lõhnale ega mähistele, mis on veel küljes. Viimane sõna ei kuulu isegi sinu enda lootusetusele.

Viimane sõna kuulub Kristusele.

Ja nüüd sa tead, mis see viimane sõna on. See on sama sõna, mis kõlas Betaania haua ees, ja sama, mis kõlab ühel päeval iga haua ees: tule välja.

Ta ütles selle Laatsarusele, kes oli neli päeva surnud. Ta ütleb selle Vaimu läbi ka sulle. Mitte sellepärast, et sa oleksid elus, vaid sellepärast, et Tema on. Mitte sellepärast, et kivi on kerge, vaid sellepärast, et Tema haud on tühi.

Johannes nägi kogu loo lõppu ja kirjutas selle üles, et me ei unustaks, kuhu see kõik liigub: Jumal pühib ära iga pisara nende silmist, ja surma ei ole enam, ei leina, ei kisendamist ega valu, sest endine on möödunud. Ja troonil istuja ütleb: vaata, ma teen kõik uueks (Ilmutuse 21:4–5).

Iga pisara. Ka selle, mille sa täna hommikul haual valasid. Kõik uueks. Ka selle, mille sa ise oled matnud.

Sa seisad haua ees. Aga sa ei seisa seal üksi. Sinu kõrval seisab see, kes on nutnud, kes on kutsunud ja kes on ise sealt läbi läinud.

Ja Tema ütleb: ära karda, mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ja vaata, ma elan igavesest ajast igavesti, ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed (Ilmutuse 1:17–18).

Võtmed on Tema käes. Mitte surma käes. Tema käes.

Tõsta kivi ära. Kuula häält. Tule välja. Lase end lahti siduda. Ja siis mine ja seo lahti keegi teine.

Sest Ta elab. Ja sellepärast pead ka sina elama.