Röövel ristil ja Kristuse armu avarus

Jeesuse kõrval ristil olnud mees on üks kõige liigutavamaid ja sügavamaid tunnistajaid kogu evangeeliumis. Tema lugu ei ole suur sellepärast, et ta oleks teinud palju, vaid sellepärast, et ta jõudis oma elu viimsel tunnil kõige olulisemani. Ta seisis Kristuse ees mitte oma teenete, vaid oma vajadusega. Mitte oma õigusega, vaid oma süü tunnistamisega. Mitte pika ja korrastatud vaimuliku elulooga, vaid murtud südamega. Ja just talle ütles Issand: täna oled sa minuga paradiisis.

Selles hetkes on midagi nii püha, et selle ees sobib rääkida tasase südamega. See lugu ei kutsu meid põlgama kirikut, kogudust, ristimist, sakramente, kuulekust ega püha korda. Vastupidi, kõik, mida Kristus on oma kirikule andnud, on kallis, püha ja austust väärt. Ristimine on püha and. Kiriku või koguduse osadus on püha and. Armulaud on püha and. Palve, meeleparandus, õpetus ja ühine jumalateenistus on püha and. Elav usk ei põlga midagi sellest, mida Issand on seadnud. Elav usk armastab seda, hoiab seda ja võtab seda vastu tänuga.

Ja ometi meenutab see ristil kõlanud hetk meile midagi, mida kirik ei tohi iial unustada. Päästja on Kristus ise. Mitte inimene oma suutlikkuses, mitte inimene oma lõpule viidud teekonnas, mitte inimene oma välises korrektsuses, vaid Kristus. Kõik, mida kirikule või kogudusele on antud, juhatab Tema juurde, tunnistab Temast, osutab Temale ja elab Temast. Kui see järjekord jääb paika, siis püsib paigas ka meie õpetus, meie lootus ja meie rahu.

Ristil olnud mees ei saanud enam oma elu ümber kujundada. Ta ei saanud enam ajas tagasi minna. Ta ei saanud enam aastaid kasvada, õppida, teenida ega parandada kõike, mis oli katki läinud. Ta sai teha ainult ühe asja: pöörduda tõe poole. Ta tunnistas oma süüd. Ta tunnistas Jeesuse õigust. Ta usaldas end Tema hoolde. Ning Kristus vastas talle halastusega. See ei tee väiksemaks püha elu ega kuulekuse teed, vaid teeb suureks selle, kes on kõige selle Issand.

Selle loo juures on oluline jääda alandlikuks. Me ei peaks kasutama seda ühegi kiriku või koguduse traditsiooni ega usulise pühaduse vastu. Pigem peaksime laskma sellel lool endil meid õpetada. Ta õpetab, et Jumala arm on suurem kui inimese viimne piir. Ta õpetab, et Issand näeb südant. Ta õpetab, et seal, kus inimene päriselt murtakse tõe alla ja pöördub Kristuse poole, ei ole meie ülesanne ehitada kõrgemaid seinu, vaid kummardada Jumala armu ees.

See on oluline ka kõige valusamates olukordades. On inimesi, kelle elu katkeb äkki. On inimesi, kes jõuavad viimsel hetkel sügava sisemise pöördumiseni. On neid, kelle keha ei kuuletu enam, kelle huuled ei räägi, kelle käed ei liigu, kelle tee jääb pooleli mitte põlgusest, vaid abituse tõttu. Selliste hetkede ees ei sobi rääkida kõva südamega. Siin sobib kirikul või kogudusel rääkida aukartuse, kaastunde ja usaldusega. Me ei tohi teha Jumala armu väiksemaks kui Kristuse rist. Me ei tohi teha inimese viimast abitust suuremaks kui Issanda halastust. Röövel ristil tuletab meile meelde, et Kristus jääb Päästjaks ka seal, kus inimene enam midagi lõpule viia ei jõua.

Samas tuletab evangeelium meile meelde ka teist poolt. Keegi ei peaks toetuma ainult välisele, nagu võiks püha toiming ilma elava usuta kanda vilja, mida süda ise ei taha vastu võtta. Jumal ei otsi pelgalt välise kuju korrektsust. Tema vaatab sügavusele. Tema tunneb südame alandust, usaldust, tõelist meeleparandust ja ka seda, kui inimene varjab end ainult vormi taha. Sellepärast vajame me kõik mitte ainult püha märki, vaid elavat osadust Kristusega. Mitte ainult õiget sammu, vaid uut südant. Mitte ainult nähtavat tunnistust, vaid sisemist pöördumist.

Kui neid kahte koos hoida, sünnib tasakaal, milles on rahu. Me austame ristimist ega nimeta seda tühiseks. Me austame kiriku ja koguduse elu ega nimeta seda kõrvaliseks. Me austame püha kuulekust ega muuda seda odavaks. Kuid me tunnistame samal ajal, et meie viimne lootus ei puhka mitte meis endis, vaid Kristuses. Mitte selles, kui palju meie suutsime, vaid selles, kui täielik on Tema arm. Mitte meie täiuslikus järjekorras, vaid Tema täiuslikus lunastuses.

Röövel ristil seisab kiriku või koguduse ees nagu vaikne tunnistus sellest, et evangeeliumi kese on alati arm. See ei ole odav arm, sest see voolas ristilt. See ei ole kerge arm, sest see maksis Jumala Pojale kõik. See ei ole vormitu arm, sest see sünnitab inimese ellu meeleparanduse, usu, kuulekuse ja armastuse. Aga ta on siiski arm. Ja just selles seisneb tema ilu. Kristus ei võtnud vastu täiuslikult ette valmistatud inimest. Ta võttis vastu murtud inimese, kes sirutas oma lootuse Tema poole.

Sellepärast võib see lugu olla lohutuseks kõigile. Neile, kes on kaua kirikus või koguduses käinud, et nad ei hakkaks lootma iseendale. Neile, kes on hilja tulnud, et nad ei arvaks, nagu oleks arm nende jaoks liiga kaugel. Neile, kes armastavad kiriku või koguduse pühadust, et nad näeksid selle pühaduse allikat Kristuses. Ja neile, kes tunnevad oma mineviku raskust, et nad kuuleksid: Issanda halastus ei lõpe seal, kus inimese jõud lõpeb.

Kiriku või koguduse suur ilu seisnebki selles, et ta saab hoida koos nii püha korra kui ka püha halastuse. Ta saab austada kõike, mida Issand on seadnud, ja samal ajal tunnistada, et üksnes Kristus päästab. Ta saab kutsuda inimesi ristimisse, osadusse, kuulekusse ja pühasse ellu, ilma et ta kunagi unustaks, et taeva uks ei avane meie saavutuste tõttu, vaid selle tõttu, et Jeesus Kristus on surnud ja üles tõusnud.

Lõpuks jääb selle loo keskele mitte vaidlus, vaid Issand ise. Mitte inimeste süsteemid, vaid Kristuse sõna. Mitte see, mida inimene veel jõudis teha, vaid see, mida Päästja ütles. Ja need sõnad jäävad kandma kogu kirikut või kogudust kõigis aegades ja kõigis paikades: täna oled sa minuga paradiisis.

Selles lauses on midagi, mis alandab uhkeid, lohutab murtuid, vaigistab hirmu ja avab südame kummardama. Kristus on suurem kui meie puudus. Suurem kui meie minevik. Suurem kui meie lõpetamatus. Suurem kui meie küsimused. Ja sellepärast on ka meie lootus kindel. Mitte meis, vaid Temas.