Kui haav veel valutab, aga Kristus kutsub andestama

Kuidas andestada, kui haav veel valutab — ja miks andestamine ei ole kurjuse eitamine, vaid haava andmine Tema kätte, kelle haavade kaudu tuleb tervenemine.

Põhikirjakoht: Luuka 23:34. Tugitekstid: Matteuse 6:12; 18:21–35; Psalm 147:3; 1. Moosese 50:20; Roomlastele 12:18–19; Johannese 21:15–17; Efeslastele 4:26; Heebrealastele 12:15; Apostlite teod 7:60; Koloslastele 2:14; Johannese 8:36.

Sissejuhatus: haav, millest peaaegu keegi ei tea

On inimesi, kes kannavad haava, millest peaaegu keegi ei tea. On neid, keda reetis inimene, keda nad kõige rohkem usaldasid. On neid, kelle lapsepõlvest on jäänud arm, mis ei ole kunagi päriselt kinni kasvanud. On neid, keda haavati abielus, perekonnas, sõpruses, töökohal või hetkel, mil nad olid kõige kaitsetumad.

Ja on inimesi, keda haavati seal, kus haavata ei tohiks — koguduses, vaimuliku autoriteedi all või koguni Jumala nime kasutades. Selline haav võib olla eriti segadust tekitav, sest löök tuli suunast, kust oodati kaitset, tõde ja tervenemist.

Need inimesed võivad siiralt uskuda. Nad võivad palvetada, lugeda Pühakirja ja teenida Issandat kogu südamest. Ometi võib nende sees olla nimi, mida kuuldes tõmbub miski valusalt kokku. Võib olla kuupäev, mille juurde mälu ikka tagasi pöördub. Võib olla lause, mis öeldi aastaid tagasi, kuid mis kõlab südames nii, nagu oleks see öeldud täna hommikul.

Siis kuulevad nad jutlust andestamisest. Nad teavad Jeesuse sõnu. Nad tunnevad Meie Isa palvet:

„Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!” (Matteuse 6:12)

Nad on seda palvet võib-olla sadu kordi lausunud, kuid üks rida jääb ikka kurku kinni. Kuidas andestada, kui haav veel valutab? Kuidas andestada inimesele, kes ei ole kunagi oma süüd tunnistanud? Kuidas andestada, kui teine eitab juhtunut, õigustab ennast või jätkab sama kurja tegemist? Kuidas andestada, kui andestamine tundub tõe, õigluse või koguni iseenda reetmisena?

Andestamisest räägitakse kogudustes palju, kuid mõnikord liiga lihtsalt. Öeldakse, et andestama peab, kuid ei selgitata piisavalt, mis andestamine on, mis see ei ole ning kuidas käia seda teed siis, kui süda on murtud ja jõud otsas. Nii võib haavatud inimene sattuda kahekordse koorma alla: ta kannab esmalt talle tehtud ülekohtu raskust ja siis veel süüd selle pärast, et ta ei ole suutnud oma valu kiiresti lõpetada.

Süüdistaja kasutab seda meelsasti. Ta sosistab: „Kui sa oleksid tõeline kristlane, ei tunneks sa enam valu.” „Kui sa oleksid päriselt andestanud, ei tuleks see sulle enam meelde.” „Kui sa veel nutad, on sinu usk nõrk.”

Kuid need väited ei ole Kristuse hääl.

Andestus ei alga kurjuse eitamisest

Kõigepealt tuleb purustada vale, mille järgi andestamine tähendab ütlemist, et juhtunu polnudki midagi. Selle vale järgi peab haavatu vaikima, vähendama tehtu tõsidust ja käituma nii, nagu midagi poleks juhtunud. Ta peab naeratama, taastama suhte ja laskma kõigel endistviisi jätkuda. Kui ta tõstatab vastutuse või seab piire, süüdistatakse teda kibestumises. Kuid selline õpetus ei ole evangeelium. See on kurjuse varjamine vaimulike sõnadega.

Vaata ristile. Jeesus ei öelnud: „Isa, siin ei ole midagi andeks anda.” Ta ütles: „Isa, anna neile andeks.” Andeksandmise palve eeldab, et toime on pandud tõeline ülekohus. Ristil öeldud sõnad on korraga sügav armupalve ja selge tunnistus inimese süüst. Jumala Poega pilgati, peksti ja löödi risti. Kurja ei nimetatud heaks. Süüd ei kuulutatud olematuks.

Andestamine ei alga valest. Andestamine algab tõest:

See, mis tehti, oli vale. See, mis juhtus, oli valus. See, mis purunes, oli väärtuslik.

Alles siis, kui kurja julgetakse nimetada kurjaks, saab arm olla tõeline arm — mitte teesklus, kinnimätsimine ega vaimulik surve, vaid Jumala vägi, mis on suurem kui kurjus.

Valu ei tõesta andestamatust

Teine vale kannab sageli vaga nägu. See ütleb, et tõeline kristlane andestab kohe, naeratab ja ei tunne enam midagi. Kui mälestus tuleb tagasi, olevat andestus olnud võlts. Kui keha tõmbub ühe nime kuuldes pingesse, olevat inimese südames ikka veel mäss Jumala vastu.

Kuid andestamine ei tähenda, et inimese mälu, närvisüsteem ja tunded muutuvad ühe hetkega. Andestamine hõlmab tahteotsust, kuid tervenemine on sageli teekond. Mõnikord sünnib otsus väriseva südamega: „Issand, ma ei taha enam ise kätte maksta. Ma annan selle inimese ja selle kohtuasja Sinu kätte.” Sellele otsusele võivad järgneda kuud või aastad, mille jooksul Jumal puudutab valu kihthaaval. Tunded ei pruugi otsusele kohe järele jõuda. Mälestus võib alles jääda, kuigi selle meelevald hakkab vähenema.

Valu ei ole automaatselt andestamatus. Pisarad ei ole uskmatuse tõend. Haava mäletamine ei tähenda, et inimene on valinud kibestumise.

Kui keha reageerib traumaatilisele mälestusele, ei tähenda see tingimata vaimulikku mässu. Inimene võib oma tahtega anda kättemaksu Jumalale, kuid vajada siiski aega, turvalisust, hingehoidu ja professionaalset abi. Jumal ei seisa haavatu kohal kell käes, nõudes kiiret paranemist. Ta tuleb haava juurde tõe, halastuse ja kannatlikkusega.

„Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.” (Psalm 147:3)

Andestamine ei ole unustamine

Jumal ei nõua inimeselt, et ta kustutaks oma mälu. Inimene ei saa tahtejõuga otsustada, et ta enam ei mäleta. Mõned sündmused jäävad kogu eluks meelde. Kuid mälestus ja meelevald ei ole sama asi. Haav võib jääda mällu, ilma et see jääks inimese elu valitsema.

Andestamine ei kirjuta minevikku ümber. See ei muuda ülekohtu ajalugu ega kuuluta juhtunut olematuks. Andestamine võtab minevikult õiguse valitseda inimese tuleviku üle.

Haav võib jääda loo üheks peatükiks, kuid Kristuses ei pea sellest saama kogu raamatu pealkiri.

Andestamine ei tühista õiglust ega vastutust

Joosep ütles vendadele, kes olid ta orjusesse müünud:

„Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1. Moosese 50:20)

Joosep ei nimetanud vendade kavatsust eksituseks, arusaamatuseks ega väikeseks veaks. Ta nimetas seda kurjaks. Kuid ta tunnistas ka, et inimeste kurjus ei suutnud tühistada Jumala suveräänsust. Jumal ei olnud kurjuse autor, kuid Ta oli võimeline pöörama ka inimeste kurjad kavatsused oma päästeplaani teenistusse. Nii seisavad tõde ja arm kõrvuti.

Inimene võib andestada ja rääkida samal ajal tõtt. Ta võib loobuda isiklikust kättemaksust, kuid nõuda vastutust. Ta võib anda inimese Jumala kätte, kuid teatada kuriteost politseile. Ta võib palvetada haavaja eest ja samal ajal anda tunnistusi kohtus. Ta võib loobuda vihkamisest, kuid kaitsta iseennast, lapsi või teisi ohvreid.

Pühakiri ei õpeta, et andestamine muudab õigusemõistmise tarbetuks. Ilmalik võim on Jumala seatud kurja piiramiseks ja õiguse kaitsmiseks, kuigi iga inimlik õigussüsteem võib eksida ning vajab samuti tõe ja õigluse mõõdupuud.

„…sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.” (Roomlastele 13:4)

Andestus annab ära isikliku kättemaksuõiguse. See ei anna ära tõde, turvalisust ega vastutust.

Andestamine ei tähenda usalduse kohest taastamist

Andestus ja usaldus ei ole üks ja seesama. Andestus on see, kui haavatu loobub kättemaksu nõudmisest enda kätes ja usaldab kohtu Jumalale. Usaldus on aga suhetes kujunev tegelikkus, mida saab taastada ainult tõe, meeleparanduse, muutunud käitumise ja aja kaudu.

Andestust võib pakkuda, kuid usaldust ei saa nõuda.

Usaldus ei taastu ühe vabanduse, emotsionaalse vestluse või vaimuliku lubaduse abil. See ehitatakse uuesti aususe, järjepidevuse ja vastutuse kividest. Ka Peetruse taastamine ei olnud pealiskaudne. Jeesus ei hüljanud Peetrust pärast tema salgamist, kuid Ta tõi Peetruse armastuse ja kutsumuse küsimuse valguse kätte:

„Kas sa armastad mind?” (Johannese 21:15–17)

Arm oli täielik, kuid taastamine puudutas tõde. Seetõttu võib inimene siiralt andestada ja samal ajal öelda: „Ma ei vihka sind ega otsi sulle kättemaksu, kuid ma ei saa sind praegu usaldada.” See ei ole kalkus. See võib olla tarkus.

Andestamine ei tähenda ohtu tagasipöördumist

Andestamine ei kohusta inimest jääma väärkohtlemise, vägivalla, manipulatsiooni ega vaimuliku kuritarvitamise keskele. Sa võid andestada ja lahkuda. Sa võid andestada ja sulgeda ukse. Sa võid andestada ning seada kindlad piirid. Sa võid andestada eemalt, ilma et taastaksid kontakti. Sa võid andestada inimesele, kelle lähedusse sa ei saa enam kunagi turvaliselt minna.

Karjane ei saada lammast tagasi hundi hammaste vahele ega nimeta seda armastuseks.

Kui keegi kasutab sõna „andestus” selleks, et sundida ohvrit tagasi ohtlikku olukorda, ei kaitse ta evangeeliumi. Ta kasutab püha sõna kurjuse varjamiseks. Jeesus õpetas armastama vaenlasi, kuid Ta ei õpetanud usaldama parandamatut kurjust. Ta ise eemaldus mõnikord nende juurest, kes tahtsid Teda tappa, sest Tema aeg ei olnud veel tulnud. Armastus ei tähenda pimedust ega piirideta ligipääsu.

Andestamine ja leppimine ei ole sama

Leppimine vajab kahte poolt. Selleks on vaja tõde, vastutuse võtmist, meeleparandust ja valmisolekut suhte taastamiseks. Pühakiri kutsub meid elama rahus kõigi inimestega niipalju, kui see meist sõltub.

„Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Roomlastele 12:18)

Sõnad „kui võimalik” ja „niipalju kui oleneb teist” tunnistavad, et leppimine ei sõltu alati ainult ühest inimesest. Andestamise puhul võib haavatu aga teha Jumala ees midagi ka siis, kui teine pool ei kahetse: ta võib loobuda isiklikust kättemaksust, keelduda vihkamise toitmisest ja anda lõpliku kohtu Jumalale.

See ei tähenda, et kahetsematu inimene on automaatselt Jumalaga lepitatud. Jumala päästev andestus võetakse vastu meeleparanduses ja usus Kristusesse. Jeesuse palve ristil ei kuulutanud kurjust heaks ega muutnud meeleparandust tarbetuks. See oli halastav eestpalve keset vägivalda. Kristus ei palunud, et Isa nimetaks süütuiks need, kes kurja tegid. Ta palus, et nende süü keskele tuleks arm.

See on andestava südame sügavus: mitte kurjuse heakskiitmine, vaid soov, et ka patune võiks veel kohtuda meeleparanduse ja päästva armuga.

Andestamine võib olla korduv otsus

Peetrus küsis Jeesuselt:

„Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” (Matteuse 18:21)

Jeesuse vastus — seitsekümmend seitse korda — ei olnud matemaatiline ülempiir. Ta õpetas andestavat eluviisi, mis ei pea arvet ega kasvata südames kättemaksuraamatut.

Mõnikord tuleb sama haav tagasi rohkem kui ühe korra. See võib tulla unes, lõhnas, laulus, kuupäevas või ootamatus lauses. Mälestuse tagasitulek ei tähenda tingimata, et varasem andestus oli vale. See võib tähendada, et sama koorem tuleb uuesti Jumala kätte asetada. Andestamine võib olla otsus, mida kinnitatakse korduvalt: „Issand, ma andsin selle Sulle eile. Täna teeb see jälle haiget. Ma annan selle Sulle uuesti.”

See ei ole läbikukkumine. See on ustavus keset paranemist.

Viha võib hoiatada, kuid kibestumine hakkab valitsema

Haavatu viha ei ole alati iseenesest patt. Viha võib olla inimese sisemine tunnistus, et midagi oli valesti. See võib aidata ära tunda ülekohut, kaitsta piire ja otsida õigust. Pühakiri ütleb:

„Kui vihastute, siis ärge tehke pattu!” (Efeslastele 4:26)

Seega ei võrdsusta Pühakiri kogu viha automaatselt patuga. Kuid ta hoiatab viha valitsema jäämise eest, sest õiglane reaktsioon võib aja jooksul muutuda kibestumiseks, kättemaksuihaks ja vaimulikuks vanglaks.

Kibestumine lubab sind kaitsta, kuid võib ehitada müüri, mille sisse jääd lõpuks sina ise. See lubab hoida õiglust elus, kuid võib tegelikult hoida elus haava. See seob inimese selle külge, kellest ta tahaks kõige rohkem vabaks saada.

Andestus ei tähenda, et haavaja „pääseb puhtalt”. Andestus tähendab, et haavaja ei saa enam jätkata oma valitsemist sinu sisemuse üle.

Sa ei kuuluta teda süütuks. Sa keeldud kandmast teda oma südames kohtualusena igal päeval ja igal ööl.

Andestamatus võib anda pimedusele ruumi

Pühakiri räägib kibedast juurest, mis üles kasvades teeb tüli ja rüvetab paljusid.

„Valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks.” (Heebrealastele 12:15)

Paulus kirjutab andestamisest ka selleks, et saatan meid üle ei kavaldaks, sest tema mõtted ei ole meile teadmata (2. Korintlastele 2:10–11). Kurjus tahab teha rohkem kui tekitada ühe haava. Ta tahab, et haavast kujuneks inimese identiteet, suhete mõõdupuu ja tuleviku vangla.

Kuid siin tuleb säilitada vaimulik kainus. Iga valus mälestus ei ole deemonlik rünnak. Iga trauma sümptom ei tõesta vaimulikku seotust. Inimese hing ja keha võivad mäletada läbielatut loomulikul viisil ning vajada turvalist, pikaajalist abi. Vaimuliku võitluse tunnistamine ei tohi muuta meid inimliku haavatavuse suhtes hoolimatuks.

Palve, hingehoid, arstiabi ja psühholoogiline abi ei ole üksteise vaenlased. Tõeline kristlik hool ei sunni inimest valima Jumala ja asjatundliku abi vahel. Kõik tõeline tervenemine tuleb viimaks Jumalalt, kuid Ta võib kasutada selleks palvet, kogudust, lähedasi, arste, terapeute, ravimeid ja aega.

Stefanos ei näinud oma palve vilja

Kui Stefanost kividega surnuks visati, palvetas ta:

„Issand, ära pane seda neile patuks!” (Apostlite teod 7:60)

Seal viibis ka noor Saulus, kes kiitis Stefanose tapmise heaks ja valvas tapjate rõivaid. Stefanos ei näinud oma maises elus, kuidas Saulus kohtus ülestõusnud Kristusega ja sai Pauluseks. Pühakiri ei ütle otseselt, et Pauluse pöördumine toimus Stefanose palve tõttu. Kuid nende sündmuste kõrvutamine näitab midagi sügavat: armupalve võib kõlada ka seal, kus selle vilja veel ei paista.

Stefanos suri ilma nähtava õigeksmõistmiseta, kuid tema tapjate kurjus ei saanud tema südant vallutada. Ta ei andnud neile viimast sõna.

Tema viimased sõnad kuulusid Kristusele ja armule.

Ka sina ei pruugi näha, mida Jumal teeb sinu eestpalve, piiride, tõe rääkimise või kättemaksust loobumise kaudu. Andestamine ei ole vahend, millega kontrollida teise inimese tulevikku. See on kuulekus, millega usaldad tema tuleviku Jumalale.

Andestus kasvab saadud armust

Jeesus jutustas sulasest, kellele kuningas andestas tasumatu võla, kuid kes ise keeldus andestamast palju väiksemat võlga oma kaassulasele (Matteuse 18:23–35). See tähendamissõna ei ole antud selleks, et väärkoheldud inimest häbistada või sundida teda enne valmisolekut ohtlikku leppimisse. See on peegel igaühele meist.

Andestamatuse üks sügavamaid juuri võib olla unustamine — mitte tehtud ülekohtu unustamine, vaid selle unustamine, kui palju on Jumal meile endile Kristuses andestanud. Risti all ei muutu teiste patud olematuks. Kuid risti all kaob meie õigus pidada ennast inimeseks, kes ei vaja armu.

Me kõik seisame Jumala ees inimestena, kes ei saa ennast päästa. Meie võlg kustutatakse mitte sellepärast, et see oli väike, vaid sellepärast, et Kristus maksis selle eest oma verega.

„…kustutades ära meie võlakirja koos määrustega, mis olid meie vastu, ning selle on ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge.” (Koloslastele 2:14)

Kristlane ei andesta omaenda moraalsest rikkusest. Ta andestab armust, mille on ise vastu võtnud.

Me ei pigista andestust välja tahtejõu viimasest tilgast. Me ammutame seda Kristusest.

Golgata on andestuse süda

Kogu selle teema lõplik vastus ei ole tehnika, psühholoogiline valem ega ilus lause. Vastus on Golgatal.

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Need sõnad ei kõlanud aastaid hiljem, kui valu oli vaibunud ja haavad armistunud. Need kõlasid siis, kui naelad olid veel lihas. Pilkajad pilkasid. Sõdurid jagasid Tema rõivaid. Rahvahulk vaatas. Jüngrid olid põgenenud.

Jeesus ei nimetanud süüd süütuseks. Ta ei öelnud, et vägivald ei loe. Ta kandis patu kogu raskuse oma ihus ja palvetas samal ajal patuste eest.

See on ristil nähtav arm: tõde ilma vihkamiseta ja arm ilma valeta.

„Nad ei tea, mida nad teevad” ei ole kurjuse õigustus. Teadmatus võib mõnikord süüd vähendada, kuid see ei muuda kurja heaks. Jeesuse sõnad on eestpalve, milles Ta asetab süü Isa ette ja palub halastust. Nii ei tähenda ka sinu andestus, et süüd ei olnud. See tähendab, et sa viid süü sinna, kus seda saab õiglaselt kanda ja kohut mõista — Jumala ette.

Kuidas alustada, kui süda ei suuda?

Alusta tõest. Ära püüa Jumala ees kõlada paremini, kui sa tegelikult tunned. Psalmides on tänu ja ülistuse kõrval ka kaebus, viha, segadus, hirm ja õigluse igatsus. Jumal on andnud oma rahvale sõnad ka pimedateks tundideks. Ütle Talle ausalt: „Issand, see tegi mulle haiget.” „Ma olen vihane.” „Ma ei mõista, miks Sa seda lubasid.” „Ma ei suuda praegu andestada.” „Ma tahan, et õiglus sünniks.”

Jumal ei ehmu inimese aususe peale. Parem viha, mis valatakse välja Jumala ette, kui viha, mis valatakse teise inimese peale või peidetakse südame sügavusse mädanema. Kui sa ei suuda veel öelda „ma andestan”, võid palvetada: „Issand, ma ei suuda, kuid ma tahan tahta. Tee minus seda, mida mina endas teha ei suuda.”

See ei ole nõrk palve. See on tõene palve.

Andestamise keskmes on loobumine isiklikust kättemaksust.

„Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” — nii ütleb Issand. (Roomlastele 12:19)

See ei tähenda, et ülekohus ei loe. See tähendab, et olemas on Kohtunik, kes näeb täielikult, tunneb kõiki asjaolusid ja ei eksi kunagi. Jumala kohus ei ole pime ega korrumpeerunud. Tema ei unusta ühtegi pisarat, ei kaota ühtegi tunnistust ega nimeta kurja heaks. Sa ei pea kandma lõpliku kohtuniku ametit oma õlgadel. Sa võid öelda: „Issand, Sina tead kogu tõde. Mina ei suuda seda kohtuasja enam öö ja päev oma südames menetleda. Ma annan selle Sinule. Kaitse mind, juhi mind tõe teel ja mõista Sina õiglast kohut.”

See ei ole allaandmine kurjusele. See on usk Jumala õiglusesse.

Jeesus ütles ka:

„Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” (Matteuse 5:44)

Seda käsku ei tohi kasutada haavatud inimese survestamiseks ega tema valu mõõtmiseks. Mõnikord ei suuda inimene alguses palvetada muud kui: „Issand, takista teda tegemast rohkem kurja.” Ka see võib olla aus eestpalve. Hiljem võib palve muutuda: „Issand, too ta tõe ette.” Ja veel hiljem: „Issand, anna talle tõeline meeleparandus ja päästa ta.”

Palve ei muuda alati teist inimest viisil, mida meie näeme. Kuid palve asetab nii haavaja kui ka haavatu Jumala ette. See võib puhastada meie palve kättemaksust, ilma et see võtaks ära õigluse igatsuse. Sa ei pea palvetama teeseldud tundega. Palveta tõega.

Kogudus ei tohi kasutada andestust vaikimise tööriistana

Kogudusel on siin püha ülesanne ja raske vastutus. Kogudus ei tohi öelda haavatule: „Andesta ja ära räägi sellest enam.” Liiga sageli tähendab selline lause tegelikult: „Ära too pimedust valguse kätte, sest tõde võib olla meile ebamugav.” Kuid Kristus ei ehita rahu valele.

Kogudus, mis nõuab haavatult kiiret andestust, kuid ei kutsu haavajat meeleparandusele ja vastutusele, ei ole aus kummagi vastu. Ta jätab haavatu üksi tema valuga. Ta jätab haavaja üksi tema patuga. Seejärel nimetab ta tekkinud vaikust rahuks. Kuid vaikus ei ole alati rahu. Mõnikord on see lihtsalt koht, kus haav mädaneb nähtamatult edasi.

Terve kogudus teeb kahte asja korraga. Ta kõnnib haavatuga tema tervenemise ja andestuse teel, sundimata, häbistamata ja tema piire kibestumiseks nimetamata. Samal ajal kutsub ta haavajat tõe, vastutuse ja meeleparanduse juurde — mitte tema hävitamiseks, vaid selleks, et ka tema võiks kurjusest välja tulla ja Kristuses uue elu leida.

Kogudus ei tohi survestada leppimisele enne, kui selleks on olemas tõde, turvalisus ja tegeliku meeleparanduse vili. Aga kogudus ei tohi ka lasta kibestumisel saada õpetajaks, sest kibestunud kogukond kaotab lõpuks evangeeliumi maitse.

Tõde ja arm peavad käima koos just kõige valusamas kohas. Kui nad ei käi koos seal, ei käi nad tegelikult koos kusagil.

Võib-olla on sinu südames üks nimi

Võib-olla loed sa seda ning sinu südamesse tuli üks kindel nimi. Sa tead, kelle nimi. Võib-olla oled kandnud seda nime aastaid nagu kivi taskus. See on olnud sinuga nii kaua, et selle raskus tundub juba osana sinust endast.

Sa ei pea täna tootma tunnet, mida sul ei ole. Sa ei pea ütlema, et juhtunu polnud midagi — see oli midagi, ja Jumal teab selle tõsidust paremini kui ükski inimene. Sa ei pea pöörduma tagasi sinna, kus sind murti. Sa ei pea taastama kontakti, kui see ei ole turvaline. Sa ei pea kirjutama kirja ega tegema kõnet. Sa ei pea nimetama usalduseks seda, mida ei ole veel võimalik usaldada.

Kuid sa võid teha ühe asja. Sa võid tulla risti ette ja öelda selle nime Jumalale. Sa võid avada pihu, milles oled hoidnud võlakirja, ning paluda, et Kristus võtaks selle oma läbistatud kätesse. Sa võid palvetada:

Issand Jeesus Kristus, Sina tead, mida mulle tehti. Sina tead ka seda, mida keegi teine ei näinud.

Ma ei nimeta kurja heaks ega tee oma valu olematuks. Ma toon selle tõe Sinu ette.

Ma loobun isiklikust kättemaksust ja annan lõpliku kohtu Sinule. Kaitse mind, tervenda mind ja õpeta mind elama nii, et see haav ei valitseks enam minu tulevikku.

Anna mulle tarkust seada õiged piirid, julgust rääkida tõtt ja alandlikkust vastu võtta abi.

Kui see inimene ei ole meelt parandanud, too ta tõe ette. Peata tema kuri ja ära lase tal teisi haavata. Ja kui ta pöördub Sinu poole, anna talle tõeline meeleparandus ja pääste.

Ma ei suuda seda oma jõust. Ela Sina minus ja tee minus seda, mida mina üksi teha ei suuda.

Aamen.

See palve ei pea olema ilus. See peab olema tõsi.

Kokkuvõte: viimane sõna ei kuulu haavale

Kui mälestus homme tagasi tuleb, ei tähenda see tingimata, et sinu tänane palve oli võlts. See võib tähendada, et tervenemise tee jätkub. Anna sama koorem uuesti samadesse kätesse — mitte sellepärast, et Kristus selle kaotas, vaid sellepärast, et sinu süda vajab uuesti Tema rahu.

Mõni haav paraneb kiiresti. Mõne mõju väheneb aegamisi. Mõni arm jääb nähtavaks kogu eluks, kuid ei pea enam veritsema ega valitsema. Meile ei ole antud lubadust, et iga valus mälestus kaob selles elus täielikult. Kuid meile on antud Kristus, kelle arm on piisav, kelle ligiolus ei pea valu kandma üksinda ja kelle riigis pühitakse viimaks ära iga pisar.

Viimane sõna ei kuulu haavale. Viimane sõna ei kuulu haavajale. Viimane sõna ei kuulu lausele, mis öeldi, ööle, mis juhtus, ega mälestusele, mis tagasi tuleb. Viimane sõna ei kuulu kibestumisele, mis lubab kaitsta, kuid võib vangistada.

Viimane sõna kuulub Kristusele.

Tema ütles ristil: „Isa, anna neile andeks.” Ta ei öelnud seda valu puudumisest, vaid valu keskelt. Ta ei nimetanud kurja heaks, vaid võitis kurja armastusega. Ta ei tühistanud õiglust, vaid kandis patu kohtu iseenda ihus. Ja seesama Kristus elab oma Vaimu kaudu neis, kes Temasse usuvad.

Seepärast ei pea sa andestama üksinda. Kristus sinus võib teha seda, milleks sina oma jõust ei suuda. Andestus ei ole haava eitamine. See on haava andmine Tema kätte, kelle haavade kaudu tuleb meile tervenemine.

Anna see nimi Temale. Anna see võlg Temale. Anna see öö, see lause ja see aasta Temale. Anna Temale ka oma viha, hirm ja õiguseigatsus. Ja tõuse risti juurest mitte inimesena, kellelt on tõde ära võetud, vaid inimesena, kelle koorem on asetatud tugevamatesse kätesse.

Vabana kättemaksust, kuid mitte tõest. Vabana vihkamisest, kuid mitte tarkusest. Vabana andestama, sest sulle on Kristuses andestatud. Vabana armastama, sest sind on enne armastatud. Vabana elama, sest sinu loo lõplikuks kirjutajaks ei ole sind haavanud inimese käsi.

Sinu üle on Kristuse läbistatud käsi. Käsi, mis ei õigusta kurja. Käsi, mis mõistab õiglast kohut. Käsi, mis tervendab murtud südame. Käsi, mis hoiab sind ega lase lahti.

„Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.” (Johannese 8:36)

Kui valu on nii raske, et kardad teha haiget iseendale või kellelegi teisele, ära jää üksi. Otsese ohu korral helista kohe numbrile 112. Ööpäevaringselt vastavad hingehoiutelefon 116 123, Eluliin 655 8088 ja ohvriabi kriisitelefon 116 006. Võta ühendust ka arsti, vaimse tervise spetsialisti või usaldusväärse inimesega. Palve ja professionaalne abi võivad käia koos.